Karl Ruut on kirja pannud sellise loo: Kunagi oli Valgjärve mõisa mõisnik väga kuri ja ahne inimene olnud. Sundinud talupoegi töötama ja maksnud neile töö eest väga vähe, koorinud neid palju. Sellepärast kutsutud mõisnikku Koorjaks ja tema küla Koorjakülaks. Sellest tulnud ajapikku nimi Koorküla. Mõisnik ise uppunud ühte järve, mida pärastpoole hakatud kutsuma Koorja järveks. (Koorja järv on praegune Kuulja järv).

      Kivikalmed Koorkülas näitavad asustuse olemasolu nooremal rauaajal (8-12 saj.) Koorküla nimi esmakordselt kirjalikus allikas (Tartu piiskopi kiri) aastatest 1226 kujul „terra Kyriania“. 1487. a on teateid Kuerkulli külast ja ka Valgjärve mõisast. 1518. a teatel on Corkülli mõis Valgjärve ääres maha jäetud ehk sellest legendid Valgjärve vajunud mõisast.

     Koorküla mõis on hiljem asunud praeguses kohas. Viimane omanik oli von Stryk, kellelt mõis võõrandati 1920. a. Mõisahoones asus seejärel kool (pole leidnud sellist dokumenti, kool kavatseti sinna viia ca 1939. a. Jaan Valgre kirjutab oma mälestustes 1919-1921 ikka vallamaja juures olevast koolist -R.M.). Hoone on nüüdseks hävinud. Praegune kultuurimaja on endise mõisa kõrvalhoone. Väiksemad mõisad (karjamõisad) olid Jeti ja Asumaa(Asu- R. Mikk)

     Koorküla Valgjärves on osaliselt säilinud 6-7. saj. pärineva puitehitise jäänused, mida on muuhulgas uurinud H. Treffner.

     Koorküla vald kujunes 19. saj. teisel poolel. 1922. a oli vallas 840 elanikku, pindala oli 57,1 km², 4 külaga – Jeti, Keisre (Keisri-R.M.), Lindu (Linsi-R.M.), Pikre. Vallas oli raamatukogu, postkontor, telefoni kõnepunkt, vaestemaja, jne. Peamine tegevusala oli põllumajandus, talu keskmine suurus 23,3 ha.

     Koorküla koolist teateid 1833. a. 1929-30 õ.-a. oli koolis 60 õpilast ja 3 õpetajat. Tuntum koolijuht oli K. Ruut – muusikamees, kodu-uurija, jne. 1. aprillil 1939. a liideti Koorküla vald Helme vallaga.

 Antud piirkonnas on praegu (2001) 240 elanikku.

 Tekst Koorküla tahvlilt.

        Koorküla küla asub Valga maakonnas Helme vallas, 10 km Tõrvast edelas. 2009. a. andmeil elab külas 56 elanikku.
       Koorküla piirkonda on esimest korda mainitud 1226. a. (terra Kyriania), 1487. a. oli siin talu (Kuerkull), mõis 1518. a. (Corkull).
       Liigirohket Koorküla parki ilmestavad paremalt Õhne jõkke suubuva sälkoru veerul devoni liivakivis olev koobastik - Koorküla Põrguhaud ehk Tondikoobas - ja allikad.
      Koorküla koobastik on Aruküla ja Helme koobastiku kõrval Eesti suurimaid; see hõlmab vähemalt veerand hektari suuruse ala ja on tekkinud liivakivisse tõenäoliselt vete tegevuse tagajärjel ning on hiljem inimese poolt laiendatud. Suurim ava on Õhne ürgoru nõlvas, selle
kaudu pääseb 1,5 m laiusesse ja 1,3 m kõrgusesse käiku ning sealt omakorda suurde ümmargusse ruumi, mille kõrgus on 3,5 m ja laius 6,5 m.
Koorküla koobastiku lähikonnas on allikad, mis oma rauasisalduse tõttu olid teadlastele tuntud juba 300 aastat tagasi. Koorküla allikate ravitoimele juhtis esimesena 1691. a. tähelepanu Tartu ülikooli arstiteaduse professor Lars Micrander, kes oma artiklis väidab, et haiged paranevad Koorküla veega hästi.
      Koorkülas on arheoloogiamälestistena kaitse all maa-alune kalmistu ja Koorküla veskijärve edelapoolses otsas asuv Kullamägi. Kullamäelt olevat leitud kullast kõrvarõngaid, sõrmuseid ja ehtenõelu. Kulda mägi muidugi ei sisalda, tegemist
on muistse pelgupaigaga. Mõlemad kinnismuistised on dateeritud II aastatuhande esimesse poolde.
     Koorkülast 3 km lõuna pool Tõrva-Ergeme maantee ääres asuva Valgjärve (suurim sügavus 26,8 m) keskel, läänekalda keskosas oleva laia poolsaare tipust jätkuval veealusel seljakul (vett 1-4 m) lebavad ca 700 ruutmeetri suurusel alal arvukad okaspuupalgid. Folklooris on need seostatud muistendiga mõisa vajumisest maa alla. Mõned esemed toodud sealt välja juba 1640. a. kohaliku mõisniku von Anrepi käsul. 1869. a. leidnud järve põhjast rohkesti savinõukilde H. Treffner. 1958. ja 1960. a. korraldati Valgjärvel Eesti esimesed allveearheoloogilised uurimistööd (J. Selirand). Leitud savinõukildude ja söeanalüüsi (absoluutne vanus 1370 +/- 60 aastat) pärinevad ehitusjäänused 6.-7. sajandil
kasutusel olnud Eestis harukordsest vee kohale püstitatud kindlustatud asulast. Selle insepekteerimisel 1984. a. (J. Selirand, A. Baumann, V. Mäss) leiti üks servakild käsitsi vormitud savinõust, mis seostub varem leitud nn. rõuge tüüpi keraamikaga I aastatuhande teisest poolest, ning punasest savist tugevasti põletatud kangaviht või võrguraskus. Viimane saadi poolsaare lähedalt kalda äärest, kus põhjamudas leidub vaiade jäänuseid omaaegsest sillalaadsest ehitusest, mis on ühendanud kindlustatud asulat maismaaga. Koos nimetatud servakilluga toodi aga põhjamudast välja veel 27 kildu savinõust, mille valmistamisel on savisse lisatud teokarpide puru, välispind aga kaunistatud sinna vajutatud lohukeste ridadega). Need killud kuuluvad neoliitilisele
savinõule, mis on samaaegne meie ajaarvamise eelse III aastatuhande lõpuveerandi keraamikaga Tamula asulast. Ilmselt oli veetase Valgjärves III aastatuhande lõpul tunduvalt madalam, praegune veealune seljandik ulatus poolsaarena järve ning sellele rajasid oma peatuspaiga neoliitilised asukad.
       Valgjärve edelanurga juures on asunud praeguseks ära kuivanud ohvriallikas - Silmaallikas. Allikast on leitud odaotsi, rauast lambakäärid, vaskmünte jne. Nende leidude järgi otsustades ohverdati allikasse nii sõjasündmustega seoses kui ka karjaõnne tagamiseks, allika nimetus aga osutab ka selle tervistava toimega seotud uskumusele.
Valgjärve lähimast naabrist, üle maantee asuvast Udsu järvest veidi põhja poole jääb hiiekoht - Lindsi
saareaed, kuhu muiste viidud mitmesuguseid ohvriande, samuti nähtud seal viirastusi. Rahvajutu kohaselt pidi hiiest puu raiunud inimest tabama õnnetus.
       Koorküla park on kohati väga ilus. Siin kasvab 32 puuliiki: mitu põõsakujulist tatari vahtrat, noored mägivahtrad, euroopa lehis jt.
       Koorkülast Holdresse viiva tee ääres asub Patküla Ojatare, kirjandusteadlase Heino Puhveli lapsepõlvekodu.

  http://www.eestigiid.ee/?CatID=101&ItemID=3844