TÕRVAST BERLIINI.

Enn Saare (Eduard Sohikael) sündis Koorküla Veski´l 2.03.1912 a. Vanemad – Hans Sohikael ja Liis Pokk. Enn läks 1937 a Tallinna, hiljem Saaremaale.

 Kaks Tõrva gümnaasiumiõpilast, kaks noormeest olid nõuks võtnud osa võtta Berliini olümpiamängudest. Mõtte realiseerimiseks kavatseti kasutada jalgrattaid. Mõlemad julged noormehed, nii August Bernhardt kui ka Enn Saare olid tugevad spordipoisid.

Tahe oli hea aga sõiduks vajalikku raha ei jätkunud. Enn Saare vanematekodu oli Holdres, kus Enn vabal ajal Holdre lauavabrikus  sõiduraha teenis. Tõrva poiss August tegi suvel linnas laadimistöid ja sai samuti lisaraha aga ka sellest ei piisanud. Kõige suurem mure oli ikkagi sõiduriistaga. Enn Saarel oli oma jalgratas, August oli ilma. Nüüd oli hea nõu kallis. Ja nõu leidus. August Bernhardt riskis ja risk õigustas. Ta pöördus Tallinna rattavabrikandi ja äriomaniku K. Saare poole ettepanekuga laenata talle, muidugi reklaami eesmärgil, jalgratas Tõrvast Berliini sõiduks.

Nupuka ärimehena õnnestumise korral suurepärase reklaami võimalust aimates, andis ta noormehele sõiduki.

Veel enam, ärimees lisas omalt poolt poistele veel 50 krooni taskurahaks. Nüüd olid sõidukid olemas. Arvestades pikka teed ja pagasi paratamatust,ehitati pakiraamid ka esiratastele.

Tagantjärele on raske kindlaks reha, kellel tekkis idee trükkida postkaardid. Ei ole teada ka tiraaz ega maksumus, kuid kaardid tehti valmis. Nagu lisatud fotokoopiatelt näete on kaardile väga otstarbekalt paigutatud kõik vajalik. Postkaart oli korraga nii poiste visiitkaardiks kui ka Tõrva ja kogu Eestimaa visiitkaardiks. Aga ka tuluallikas, kuna kogu teekonna vältel müüdi kaarte kokkuleppehinnaga. Märkimist väärib postkaardi hea kujunduslik ja trükitehniline tase. Postkaardid trükiti toonases Rambergi trükikojas Tõrvas. Ostja sai mälestuseks poiste fotod, teekonna eesmärgi ja põhimarsruudi ja sai ka teada. et maamuna peal on selline koht nagu Tõrva. Kaardi tagaküljel olev Tõrva gümnaasiumi hoone on praeguse eelkäija samal asukohal. Arvatavasti laiendasid poisid ka oma saksa keele oskust, sest muidu oleks olnud väga raske läbi lüüa. Oli kuidas oli, aga fakt jääb faktiks, sõit sai teoks. Kahjuks ei tea me sõidu kõikki üksikasju, ei tea neid katsumusi ja Seiklusi, mida poisid läbi elasid, kuid üks on küll kindel, nad olid väärikad Eestimaa pojad.

Tuleme korraks tänapäeva. Kas meie lapsevanemad lubaksid kümnenda klaasi poistel midagi taolist ette võtta? Saata poisid välja läbi mitme riigi ja rahva napi keeleoskusega oli ka vanemate poolt julge tegu. Kuidas saadi hakkama tolliformaalsustega ja valuutaprobleemidega?

Berliinis võeti poisid kenasti vastu. Pärast olümpiamängudele kaasaelamist saadeti poisid, nüüd juba olümpiakorraldajate kulu ja kirjadega koju tagasi Taani ja Rootsi kaudu. Nii et ring peale poolele Euroopale ja laevasõidu lõbud pealekauba. Milline seiklus ja elamus noortele meestele, milline eeskuju noorematele koolikaaslastele. Vaadake nende noorte meeste enesekindlaid nägusid, nad olid vaba rahva pojad vabal maal. Ma ei tea, kuidas tõrvalased neid kodus vastu võtsid, olid ju ka olümpialased, kuid igal juhul väärinuks nad pidulikku vastuvõttu. Poiste julge ettevõtmine oli ju edukas. Õnnelikult reisilt naastes viis August Bernhardt, nagu lubatud, jalgratta tagasi ärimees Saarele. Ärimees ei ole ärimees, kui ei kasuta ära sellist soodsat reklaamitegemise võimalust. Ärimehe palvel joonistas August Bernhard teokssaanud reisi plaani, mis paigutati koos olümpiamängudelt sõidukorras tagasitoodud jalgrattaga äri aknale. Paremat reklaami on raske välja mõelda. Võitis ärimees, võitis sport, võitsid poisid, võitis kogu eesti rahvas. Lõpuks anti August Bernhardtile võimalus kauplusest valida kõige rohkem meeldiv jalgratas. Noormees tegi seda muidugi hea meelega.

Kus nad siis praegu on, need noored ettevõtlikud Tõrva poisid? Enn Saaret ei ole enam elavate kirjas. August Bernhardti on saatus viinud Kanadasse.

Kirjutati aasta 1936.

Väike Eesti Vabariik tegi Berliini olümpiamängudel ajalugu. Siiani ei ole ükski sportlane võitnud samadel olümpiamängudel korraga nii klassikalises kui ka vabamaadluses kuldmedalit. Kristjan Palusalu, naastes kahe kuldmedaliga muutus rahvuskangelaseks. Edukalt esineti ka teistel aladel. Kokku sai Eesti Vabariik Berliini olümpiamängudelt seitse medalit. Sellega oldi medalite arvestuses neljateistkümnes spordiriik maailmas. Viimast korda esines Eesti Vabariik olümpiamängudel iseseisva võistkonnaga. Eestil oli veel oma olümpiakomitee. Algas sõda ja tuli saatuslik pööre.

Hillar-Jüri Villemson „Seni avaldamata Tõrva pilte“ 2008 lk 74-76

 

Postimees 23.07.1936 lk 6