Eesti maadeteaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus V

  Valgamaa Tartus, 1932 lk 300 ja 326

Et ordu ja Tartu piiskopkonna piir praeguse Valgamaa osas oli endine eesti maakondade Ugandi ja Sakala vaheline piir, see järgneb valutatud maa jagamisviisist nimetatud muistsete eesti maakondade kaupa ja pärastisest piiri õiendamisest. Nimelt tekkis ordu ja Tartu piiskopi vahel peagi tüli selle üle, kumma päralt on maakohad, mida nimetatakse: „Rupenia, Kyriania ja Humulari“. Nende nimede järele arvatakse, et jutt on pärastiste Helme kihelkonna mõisate ja valdade: Roobe, Koorküla ja Hummuli muistsetest aladest. Tüliküsimus kantakse 1226. a kevadel viimaks paavsti voliniku ning legaadi Moodena piiskopi Wilhelmi ette otsustamiseks. Ordu poolt kinnitati, et nimetatud kohad asuvad Sakalas ja kuuluvad seega ordule. Piiskopi esindaja väitis aga hoopis vastupidist, et kohad kuuluvad piiskopile, sest nad on veel Ugandi piirides. Paavsti legaat, arvestades kõiki ettetoodud asjaolusid, eriti aga mõlema poole tunnistajate ütlusi, kelledena nähtavasti esinesid kohalikkude eestlaste vanemad, leidis, et vaidlusalused kohad kuuluvad ordule, sest nad asuvad tõesti ordule antud Sakalas, mitte Ugandis. Sest ajast peale oli Väike-Emajõgi Pikasillast kuni Tõllisteni, s. t. Pedeli jõe suubumiseni jälle kindlasti ordu ja Tartu piiskopkonna piiriks. Piirijoon läks just keset jõge ja kalapüügi, eriti sääside ehitamise kohta maksid kindlad määrused, millede eesmärgiks oli veeteed lahti hoida laevasõiduks. 

Koorküla ja Asu (saksa k. Korküll mit Assuma, vanasti Kuerkull, Kurkull, Koerkul, Koorkula, Corkull, Korckull, Korkül), esimene 7,5 km kirikust, 35 km Puka raudteejaamast, Õhne jõe vasakul kaldal; teine 6,5 km kirikust. Ordumeister Johann Freitag vom Loringhofe läänistas 25. juulil 1487. a. Helmolt v. Qwernem'ile Valgjärve mõisa (höff tor Blancken see), Koorküla (Kuerkull) küla ja 2 tükki heinamaad. Siit nähtub, et orduajal asus Koorküla mõis alul praegusest kohast ligi 3 km lõuna pool Valgjärve ääres ja kandis oma asukohale vastavat nimetust, kuna praegune mõis on asutatud arvatavasti samanimelise küla asemele, viimast eemale tõrjudes. Juba 1518. a. kuuleme mõisaasemest Valgjärve ääres, kus enne asunud Koorküla mõis (Hovestede tho der Blanckensee, dar de hoff tho Korkull vor gelegen) ja mis nüüd ühes Koorküla mõisa, küla ja heinamaadega läänistatakse Aleff Anrep'ile. Nähtavasti oli Johann von Qwernem'il, eelmise pojal, siiski rohkem õigusi läänistatud küla ja mõisa kohta, sest 1530. a on Aleff Anrep sunnitud temalt sama valduse omandama ostu teel. 1552. a ostis Helmich Anrep vennastelt Ermestelt lisaks veel Ahtjerwe ehk Atzejerwe küla, milles nime järele võib ära tunda pärastise Aitsra mõisa Koorküla naabruses(vt.Alamõisa ja Aitsra all). Koorküla jäi v. Anrepitele nähtavasti kogu rootsi ajaks. Vene aja alul 1725. a kuulus Koorküla rentmeister Wickedin'i pärijaile ja Asu leitnant Heinrich Wilhelm Zeddelmann'ile. 1732. a loovutas pandipidaja Peter v. Rüdinger Koorküla sillakohtuadjunkt Carl Johann Freytag von Loringhowen'ile. 1759. a läksid mõlemad mõisad ostu teel sillakohtunik Georg Gustav v. Gersdorff'ile. Olid läinud sajandi teisel aastakümnel lühikest aega von Möller'i omanduseks, siis 1826-1867 v. Goliewsky'de ja viimaks kuni Eesti maaseaduseni v. Stryk'ide päralt. Planeeriti 1919. a asundati 1920. a Koorküla härrastemaja - vana puuhoone, mis üle anti vallale, kes kavatses sinna paigutada oma algkooli. Asu oli pea alati karjamõisaks ega vääri tema härrastemaja seepärast eraldi nimetamist.