Koorküla koopad

Koorküla koobas.jpg

Foto Rein Mikk 2011

           Tõrvast ca 9 km lõunas asuva Koorküla vana mõisaparki läbiva sälkoru paremal kaldal. Sälkoru põhjas voolab kitsas Jaoma oja (magistraalkraav), mis suubub vasaku haruna Õhne jõkke. Endise rahvamaja juurest viib paljandi ja koopani sildiga tähistatud korralik jalgrada. Koopa kohal on üle oja korralik purre.

Koorküla koobas e. Põrguhaud on Burtnieki lademe Koorküla kihtide roosakaspunastesse ja kollakaspruunidesse põimjaskihilistese liivakividesse uuristatud suhteliselt avar ja suuremas osas ka tavalises riietuses läbitav tühemike süsteem. Koopast ülesvoolu asuv paljand on selle stratigraafilise taseme stratotüüp.


           Koopasse pääseb läbi 1,4 m kõrguse ja alt 2 m laiuse võlvja ava, mis viib 9 m pikkusesse 1,3 m kõrgusesse ja 1,5-3,5 m laiusesse koridori, kust hargneb kolm käiku. Vasakpoolne lõpeb 2 m järel varisenud liivaga, parempoolne 4 m pikkune ja 1,5 m kõrgune käik viib kuplitaolisse ümmarguse kujuga saali läbimõõduga 5,5 m ja kõrgusega keskosas ca 6 m. Koridorist otse edasi minev 1 m laiune ja esiosas 1,5 m kõrgune käik läheb esialgu veel 8 m nõlva sügavusse ja pöördub siis loodesse, jälgides umbkaudu nõlva suunda (joonis). Käik kitseneb ja madaldub. Ta on läbitav käpuli veel 8 m ulatuses, lõppedes samas suunas edasi mineva kitsa lõhega. Koobas on kogu ulatuses kuiv. Tõenäoliselt on ta esialgu tekkinud allikavete uuristava tegevuse tulemusena, kuid laiendatud inimkäte poolt. Muistendites on koobast seotud tontide asupaigana. Ta kannab ka Põrguhaua nime.

            Koopasuu ümber asuv paljand on väike. Tema maksimaalne kõrgus keskosas on 2,5 m ja laius alumises osas ainult 4 m. Koopa kohal nõlval on 3 m-lise diameetriga 1 m sügavune langatuslehter. Sellest 5 m allavoolu on samasuur pisut sügavam langatuslehter, mille põhjaservast läheb devoni liivakivisse sisse väike käik kõrguse ja laiusega 20 cm. Sellest allavoolu on veel üks väiksem langatuslehter ning viimasest ca 50 m allavoolu, aluspõhjalise kõviku lõunanõlvalt läheb suunaga põhja poole telliskividega vooderdatud 90 cm laiune sisselangenud käik, mille taga on langatuslehter.

               Koobastest 50 m ülesvoolu samal veerul asuva 6 m kõrguse kollase põimkihilise liivakivi paljandi ülemises osas on 2 väikest uuret. Otse nende all on saviveeristega kiht, milles leidub devoni kalade soomuseid ja luutükikesi. Paljandist veel 10 m ülesvoolu on kapteeritud allikas. Teaduslik, rekreatiivne, turistlik. Keskdevoni Burtnieki lademe keskmise osa, Koorküla kihtide stratotüüp. Selle taseme parim paljand ja fossiilsete kalade leiukoht Baltimaades. Hea juurdepääsuga turismiobjekt, millesse sisenemine ei vaja spetsiaalset riietust. Tähistatud viidaga Koorküla endise kultuurimaja juurest. Koopaava vastast läheb üle oja kena purre. Koopa juures looduskaitse silt. Viimane on kõverdunud, katki. Langatuslehtrites olmeprahti.

 

Looduskaitse all. Silt koopa juures vajaks vahetamist. Võiks olla viit ka maanteelt. Langatuslehtrid tuleks olmeprahist puhastada.

Oli teada huvitava loodusobjektina juba möödunud sajandil. Vaatamisväärsust on rõhutatud on G.Vilbaste poolt (1921), samuti kogumikus "Valgamaa" (1932). H.Viidingu poolt kirjeldatud ja uuritud 1957. a. 60-ndatel aastatel tegid uuringuid E.Mark-Kurik ja Ü. Heinsalu ja viimase poolt tehti esialgne koopa plaan. E. Mark-Kuriku poolt koguti paleontoloogilist materjali. Revisjonülevaatuse ja koopa plaani korrigeerimise teostasid 1998. a. A.Kleesment ja E. Pirrus.         A. Kleesment

http://loodus.keskkonnainfo.ee/webeelis/infoleht.aspx?obj=ala&id=2863

Koorküla koopad

Tekst koopa lähedalt tahvlilt.

            Arvatavasti on Koorküla koopad liivakivisse algselt uuristanud jõkke voolav allikas, kuid inimesed on need hiljem laiemaks ja kõrgemaks kaevanud. Erinevatel aegadel on koopaid kasutatud erinevalt – esialgu rajati ruumid, ühendusteed ja avaused ilmselt vaenlaste eest varju otsimiseks, hiljem, mõisa ajal on osa ruume laiendatud saalideks ja olnud kasutuses parki külastavate seltskondade lõbustamiseks. Aleksander von Rennenkampf on kirjeldanud 19. sajandi alguses, kuidas maa-alused käigud ja saalid olid dekoreeritud ja sisustatud ning suuremas saalis einet võeti. Nüüdseks on suurem osa ruumidest ja käikudest kokku varisenud, kuid maa peal on näha langatuslehtreid nelja suurema ruumi koha peal, lisaks käikude jälgi. Praegusse koopasse pääseb läbi 5 meetri pikkuse madala koridori, mille järel tee hargneb kolmeks. Vasakpoolsed harud lõpevad peagi tupikuga, parempoolne haru viib ümmargusse 6,5 meetri laiusesse ja 3,5 meetri kõrgusesse saali. Ruumid on kuivad, liivase põrandaga, kuid käigud on toestamata ja pimedad.

            Oma tippajal hõlmas koobastik ligikaudu veerand hektari suurust maa-ala. Sellel oli olnud mitu sissepääsu, nagu pelgupaikadel vajalik – üks mõisa juures, teine praeguses kohas, kolmas naabruses oleva Sepa talu juures, kust saanud mööda treppi alla laskuda. Koopasuude ette oli paigutatud uksed. Käigud moodustasid maa-aluse labürindi, osa neist oli vooderdatud telliskivi-müüritusega.

            Nagu selliste maa-aluste rajatiste puhul tavaks, nii olid ka Koorküla koopad seotud muistendite ja rahvajuttudega, mis tekkinud pärast seda, kui nende algne kasutusviis ununes. Rahvasuus kannavad koopad Põrguhaua nime. Neid on peetud tontide elupaigaks, küllap keerukate käikude, tuuletõmbega seotud salapäraste häälte ja valgustuse puudumise tõttu.