Kui Pedeli all sõditi… ajaleht „Lõuna-Eesti“ 1.02.1934 lk 4

Pealetung Koorkülast Valga suunas. Viiemeheline salk punaste patareid vallutamas. Vaenlase põgenemine saunalavalt aadama ülikonnas.

31. jaanuar 1919. Päike ei tee tegemistki, et alles valitsemas raudne talv: tema kiired soojendavad, katused tilguvad, õhus hõljub kevad.

Nädalaid kestnud kibedad võitlused Helme rajoonis lõppesid Tõrva valdamisega. Helme kants langes meile neljandat ja Tõrva linn teist korda – seekord juba lõplikult.

Koorküla mõisa, kus asub 3-da jalaväe rügemendi staap, koonduvad kompaniid. Kell 10 jõudis Helmest sinna ka 1-se suurtükiväe polgu 5-s patarei. Täna algab pealetung Pedeli-Valga suunas. Koorkülla sõitis hommikul brigaadiülem kolonel E. Kubbo, kes operatsiooni üldjuhtimise oma peale võttis. 3-da jalaväerügemendi osi juhatab energiline kapten J. Schmidt.

Momendil, mil rügemendiülem pataljonide ja patarei ülemale ülesannet jagamas, saabus luurajailt teade, et vaenlane olevat Koorküla ligidale Adscheri (Aitsra) mõisa tulnud. Kapten Schmidt vihastab – ei saa ju minna Pedeli poole, enne kui vasakul tiival asuv Adscheri mõis pole vastastest puhas! Antakse korraldus: Adscher jalamaid sisse piirata, vaenlane sääl hävitada ja siis Pedeli-Valga poole liikuda.

Luurajateks saadeti Adscheri poole üks rühm jalaväge ohvitseri juhatusel. Kena ilm meelitas tegevusele ka patarei leitnandi, kiirelt koguti ratsamaakuulajad ja „Madsenite“ (Taani kuulipilduja) rühm ning sõideti ette. Ametlikuks põhjuseks suurtükiväelaste sõidule Adscheri poole oli vaatluspunkti ja patarei positsiooni valik „igaks-juhuks“ – patarei abi võis jalaväele tarvis minna. Tegelikult aga patarei mehed tahtsid Adscheri jalaväe nina alt „ära näpata“.

Viiemeheline ahelik, „Madsenid“ laskevalmis, sammus orgu mööda Adscheri poole, milleni jäi 400-500 meetrit.

Mida ligemale mõisale, seda aeglasemaks muutub samm. Oodatavaid pauke ei ole. Asi läheb ikka kahtlasemaks… Kas ehk tahavad meid elusalt „soomustada“? Lühke nõupidamine. Mõisas mingit liikumist. Astume majade vahele, kus iga nurga tagant tahame näha vaenlast. Vaikus. Moonakad seletavad, et öösel tulnud umbes 200-meheline punaste salk kuulipildujatega Tõrva poolt, puhanud mõni tund mõisas ja hommiku vara läinud Pedeli poole. Olla olnud suur rutt taga – „valged“ piiranud nad sisse.

Nii siis, meie ettevõte läks tühja. Kahju! Alustame sõitu tagasi.

Vastu ratsutab brigaadiülem kolonel Kubbo:

- Mis uudist, leitnant? Kuidas, teie siin?

- Härra kolonel, tulen oma meestega Adscherist. Astusin esimesena mõisa.

- Teid, leitnant, naljatab kolonel, tarvis sõjakohtu alla anda: suurtükiväelaste koht pole mitte jalaväe ees, vaid sääl – tagapool!

Kell 12. Kolonel Kubbo annab käsu endise kava järele Pedeli poole tungida. Patarei saab omale kaitseks 8. kompanii ja liigub mõni kilomeeter jalaväe kolonni taga.

Valgjärve kohal möödusime pikast küüdimeeste voorist sõduritega: regedel sõitis kapten Schmidti pääjõud.

Ratsaluurajad toovad sõnumi, et punased asuvad maanteeäärses Jukki (Jaki) talus. Üks meie kompanii paisatakse ahelikku ja varsti algab laskmine. Lühikese ajaga lüüakse vaenlane taganema. Saagina satuvad meile kuulipilduja „Maksiim“, Vene roodu kantselei ja moonavoor. Osa punaseid oli parajasti saunas vihtlemas, momendil, mil meie kuulipilduja avas tule. Hirmunud saunamehed hüppasid alasti regedele ja kihutasid minema, teel riietudes. Mõnigi jäi pükseta, sest saunas leidsime neid mitu paari.

Mindi edasi. Hakkas pimedaks minema. Päikese loojakuga läks järsku külmaks.

Liikumine metsas polnud ohuta. Tiivad olid ebakindlad: paremalt kahe kilomeetri kaugusel püsis kitsarööpaline Härgmäe raudteejaam vaenlase käes, kuna Pedelini oli veel 7 kilomeetrit – seega vastane võiks meile külje peale ja selja taha lüüa. Piiri talu kohal, kust üks teearu pöörab Härgmäe jaama, umbes ½ kilomeetrit teearust põhja poole, jääb jalavägi peatuma, kus korraldub eelolevaks lahinguks. Patarei leitnant, möödudes jalaväest, liigub kahe mehega ja automaatidega edasi. Jõudes mainitud teelahkme kohale, kuuldud kapjade plagin Härgmäe poolt. Laskevalmis „Madseniga“ asuti põõsasse. Mõne minuti pärast ilmusid Härgmäe teele kahe ratsaniku mustad kogud, kes meie poole ratsutades valjusti lätikeelt rääkisid.

„Руки вверх“! (käed üles!) kõlas pimedusest leitnandi komando. Ehmunud ratsanikel ei jäänud muud üle, kui kiiresti käsku täita. Lätlased tassiti hobuste seljast maha, neil võeti relvad, binoklid, kaarditaskud ja anti vangidena üle teeharule jõudnud kapten Schmidtile ja tema luurekomando ülemale lipnik Klasmannile. Lätlastelt saadi väärtuslikke andmeid vaenlase jõududest Hermamäel (Härgmäel) ja Pedelis.  

Viiekesi mindi edasi teed mööda Pedeli poole luurele. Kahe kilomeetri järele Saloneti talu kohal kostus Pedeli poolt rataste mürin ja iseäraline metalli klõbin. Mõne minuti pärast sõitsid meist rahulikult mööda 6 reetäit püssimehi – nähtavasti vaenlase patarei kaitse – ja keerasid omavahel vene keelt rääkides Saloneti teele ning sealt Härgmäe poole.

Lähenes vaenlase patarei. 100 sammu kauguselt hakkas maanteel paistma müristava kolonni must kogu. Juba pidi leitnant avama kuulipildujatule, kui äkki seljataga puhkes lahti tormiline püssituli. Kahmati kuulipilduja ja heideti kraavi lumme. Oli karta, et mõni oma sõdur lähenevast jalaväest meid paari sammu pealt punaste pähe hävitab. Karjumine ei aidanud. Kapten Schmidt nägi palju vaeva, enne kui suutis lõpetada selle korratu püssipaugutamise.

See tehtud, jooksime viiekesti, relvad laskevalmis, teele mustendava kogu poole. Sääl seisis regi raske-kuulipildujaga „Maksiim“, kaks sidekaarikut, kaks 3´´ kiirlaskjat väljasuurtükki, mudel 1902, kaks kuulikasti laskemoonaga ja patarei voor. Paremal ja vasakul maanteel ja kraavis vedelesid karabiinid ja püssid. Hobused seisid osalt rakendites tee pääl, osalt olid rakenditest kraavi hüpanud. Patarei taga oli paarkümmend küüdimeest mitmesuguse sõjaväe kraamiga. Patarei meeskond ja kaitse kadusid metsa.

Saak osutus ootamatult suureks ja tõstis kõikide tuju.

Tekkis uus ülesanne – kuidas toimetada võetud patarei kindlasse paika? Iga silmapilk võis oodata vastase pealetungi. Jätta suurtükid kohale saatuse hooleks ei tahetud – olid ju need esimesed kiirlaskjad lõunarindel (meil vanad 1895. a suurtükid, milliseid mehed ristisid „konnadeks“). Leitnandi palvel anti tema käsutusse osa 8. kompanii sõdureid. Nendega asuti saagi äraviimisele, kuna kapten Schmidt jätkas liikumist 2 kilomeetri kaugusel asuva Pedeli mõisa poole.

Jalaväelastele seletati lühidalt suurtükisõitjate võtteid, seati rakendid korda ja istuti sadulasse.

Mõnesaja sammu järele kõlasid äkki paremalt ja vasakult metsast püssipaugud. Üks sõitjatest sai haavata. Järgnes leitnandi käsklus „traavi!“… Juba esimene teekäänak tegi tagantlastavad kuulid meile kahjutuks. Viieminutilise sõidu järgi olimegi väljaspool hädaohtu.

Mõne tunniga jõudsime vaenlaselt võetud patareiga õnnelikult Koorküla mõisa.

Vahepääl kapten Schmidt tungis Pedeli mõisa peale. Pedeli mõisa juures puuduti pimedas kokku umbes 100-mehelise vaenlase salgaga. See nähtavasti ei teadnud, mis metsas olnud. Nad ei suutnud ega tahtnud uskuda, et eestlased ligidal on ja kui silmasid meie lähenevaid ahelikke, hakkasid hüüdma:

„Кто там? Кто идет?“

„9-го латышсково стрелковово полка первая рота!“ – üheksanda läti kütipolgu esimene rood – vastab valjusti kapten Schmidt, sealjuures tasa käsutades oma mehi: „Kuulipildujad siia…ruttu kuulipilduja!“ Punased võtsid meie mehi oma seltsimeestena, hakkasid ärritatult pärima, mis ses pimedas metsas sünnib. Vastuseks neile kuulipilduja ragin ja kogupaugud…

Lühikese ajaga oli Pedeli võetud.

Kui kapten Schmidt jõudis ühe kilomeetri võrra Pedelist Valga poole, tungis seljatagant, s. o. Pedeli poolt, ootamatult kallale üks vaenlase pataljon. Pöörati ümber ja varsti oli uus vaenlane põgenema löödud. Kohale jäi temast palju surnuid ja 47 vangi. Meie kaotused polnud kuigi suured: üks surnu ja kaks haavatut, nende hulgas ka alati ettetükkiv mehine kapten Schmidt.

Et käesolevas olukorras, kus seljataga liikumas vaenlase salgad, polnud kuigi häid väljavaateid öiseks edasitungiks Valga poole, tõi kapten Schmidt omad kompaniid ööseks Koorkülla tagasi. Hommikul kavatseti ülesande teostamist jätkata.

Järgmisel päeval leitnant formeeris võetud suurtükid ja 8-da kompanii meestest patarei kaadri kaasabil uue kiirlaske rühma. Veel sama päeva õhtul oli rühm tegutsemas vaenlase vastu Valga juures. J. L.