Valgamaa looduse pärl – Koorküla

Valgjärv.jpg

Tekst ja foto ajalehest „Valgamaalane“ 2.08.1997. a. Autor Harri Kübar.

Valgamaa on tuntud rohkete ja kaunite jõgede ja järvede poolest. Eesti kõige järvederikkam maakond. Järved paiknevad siin rühmiti, kuulsamad neist on Otepää ja Karula järvestik. Nendest ilu ja mitmekülgsuse poolest on Koorküla järvestik ehk veelgi etem.

Juba poisikesepõlves käisime jalgratastel Valgjärvel vähil. Hiljem olen siinkandis käies ikka põiganud külastama imeilusaid Koorküla järvi. Alljärgnevas veidi teavet Koorküla ja selle naaberküla Aitsra kohta, lisaks ka ühtteist ajaloolist ja kultuuriloolist.

Kuulsamaid ja ilusamaid järvi Valgamaal (aga võib-olla ka Eestis) on Koorküla Valgjärv, kõrge liigestatud kalda ja mitmel pool valge liivase põhjaga veekogu. Sellele on toeks mõnisada meetrit loode pool üle Tõrva-Härgmäe maantee sügav (30 m) saladuslik Udsu järv. Valgjärvest lõuna või kagu poole jäävad metsade varju Kiisjärv, Kadastiku järv, Nihu- ja Mädajärv, lõunas Läti piiril on pisike Piirijärv. Kirdes asuvad suurematest järvedest Virtsjärv, Pikre järv, Kuulja järv. Koorküla kandis on 50 km²l kokku 19 järve.

Koorküla järvede (Valgjärv, Udsu, Pikre järv, Virtsjärv jt.) kohta on mitmeid muistendeid. Tavaliselt on järv tekkinud kohale lennates, mattes enda alla noorpaari, mõisa, kiriku jm.

Vanim teade on kroonik Siegbertilt „Liivimaa kroonikas“ (1480). Edasi on Valgjärve uurinud ja sellest kirjutanud kohalik mõisnik W. H. v, Anrep (1640), Burtnieki kirikuõpetaja Vorhoff (1821), Tartu Ülikooli mineraloogiaprofessor Constantin Grewingk (1880). On kirjeldusi, andmeid ja legendide ümberjutustusi August Wilhelm Hupelilt, Otto Wilhelm Masingult, Friedrich Reinhold Kreutzwaldilt, Jaan Jungilt.

Ilukirjanduslikult on kohalikke muistendeid ümber töötanud Aleksander von Schrenk, Matthias Johann Eisen, Martin Lipp, Herta Laipaik, Lehte Hainsalu jt.

Valgjärve saladustesse tõi lõpliku selguse suvel 1958 Eesti TA Ajaloo Instituudi ekspeditsioon Jüri Seliranna juhtimisel. Järve geoloogilise arengu kohta tegi tähelepanekuid geoloogiainstituudi teadur E. Rähni, vee all töötasid tuukrid E. Glazer, E. Köster ja M. Salve.

Leidude vanuse määras radioaktiivse süsiniku meetodil zoloogia- ja botaanikainstituudi töötaja A. Liive. Selgitati välja, et pikale seljandikule järve keskel (vee sügavus ainult 1-2 m) oli kunagi püstitatud ehitis, mis võis kuuluda ülikule, kes otsis järvelt varju vaenlaste kallaletungi puhul. Järve põhjas loendati 74 enam-vähem tervet palki. Palgid ja nende jäänused (sealhulgas põlenud) võtsid enda alla ligikaudu 700 m². Ehitis oli arvatavasti hävinud tules ja vanuseks määrati tollal 1370 ± 60 aastat.

Veel mõnda Koorküla kandi ajaloost.

Tartu ülikooli meditsiiniprofessor Laurencius Micrander leidis 5. augustil 1691 Koorküla mõisa juures kaks maa alt üles keevat terviseveelätet ja soovitas vee pruukimist Tallinna ajalehes „Revalische Post-Zeitung“.

Eesti muististe registreerimise algataja Jaan Jung (1835-1900) kirjeldab raamatus „Muinasaja teadus eestlaste maalt“ rauasulatusjälgi ja soomaagi leiukohti Siimu ja Ingaste talu mail.

Tänini teatakse jutustada, et Aitsra ja Koorküla rabadest läheb läbi salapärane tee, mis tuntud Rootsi tee mine all. Laugaste vahel on näha kõrgeid vankrilaiusi seljakuid, millest räägitakse, et Karl XII olevat liikunud neid seljakuid mööda Härgmäe poolt Valga poole. Mälestustes on segi Liivi sõja ja Põhjasõja sündmused.

Koorküla kanti läbib või saab alguse mitu jõge, neist kõige suurem, veerikkam ja ilusam on Õhne, suudmealal nimetatud ka Suislepa jõeks. Tõrva linn on kasvanud jõe sügava lammoru lainjail veergudel. Jõgi silmuskleb läbi linna, kord voolates kõrgete maaliliste kallaste vahel, kus tõstavad latvu männi- ja kuusehiiglased, kord peites end paju-, lepa- ja toomingapõõsastega tihedasti varjatud sängi. Tõrva meelispaik on Tantsumägi jõe kaldal.

Veel üks huvitav objekt siinkandis – Koorküla koobastik Õhne jõe ürgoru vasakpoolse lisaoru nõlvas vana mõisapargi vastas. Koopad on tekkinud keskdevoni burtnieki lademe liivakivisse esialgu vete uuristuse tagajärjel, hiljem inimeste avardatud. Ava kaudu ürgoru nõlvas jõuame 1,5 m laiusesse ja 1,3 m kõrgusse käiku, mis viib mustavasse sügavikku. Taskulampi appi võttes jõuame „ristteele“. Otse ja vasakule viivad käigud on varisenud ja lõpevad umbselt, paremale pöörduv käik viib nn. saali: peaaegu ümmargune ruum laiusega 6,5 ja kõrgusega 3,5 m. Sõdade ajal (ka 1941-1944) kasutati koobast varjumiseks. Legendid jutustavad maa-alusest käigust Helme lossini.

Koorküla inimesed on olnud kõigil aegadel kultuuri- ja hariduslembelised. Eks oli oma osa ka siin loodusel ja kunagisel Koorküla koolil. Oma isa järglasena töötas aastakümneid siinse kooli juhatajana Karl Ruut (1882-1929), üks väljapaistvamaid ja mitmekülgsemaid isikuid kooli ajaloos ja Eesti kultuuriloos. Tuntud koolitegelane ja kauaaegne Antsla Keskkooli direktor Karl Veri (1925-1990) on mitmel pool meenutanud sünnikohta Aitsral ja Koorkülas ning 1930. aastate õpetajaid ja koolijuhatajaid (Eduard Paap, Albert Narusk).

Koorkülast ja Aitsrast on võrsunud nii mitmeidki silmapaistvaid isiksusi. Koorkülast tegi tähelennu Järvehansu talust võrsunud tehnikadoktor Hans Truu (1903-1957). Niiduotsa- Roksil on sündinud Eduard Maasik (1907-1971), kes töötas pikka aega Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Koorküla on andnud ka kirjandusteadlase Endel Nirgi (s. 1925), kelle maa-ainelised raamatud on saanud materjali sünnikohastki. Kirjamehe lapsepõlv ja noorusaastad möödusid Koorküla maalilise Veskijärve lähedal.

Kirjandusteadlase ja novellisti Heino Puhveli (s. 1926) lapsepõlvekodu asus Koorkülast Holdresse viiva tee ääres Patküla Ojatares. Vanamõisa talus Aitsral sündis 1929 hilisem tuntud eesti geoloog Herbert Viiding. Need mehed said keskhariduse Valgas.

Tartu onkoloogiahaiglas töötab pikemat aega kirurgina Vello Padrik (s. 1937), kes oma kuldsete kätega on elule tagasi võitnud palju raskeid haigeid. Selle mehe sünnikoht on Aitsral, siin veetis ta oma lapsepõlve. Kolitee viis pärast Valga 1. Keskkooli lõpetamist ülikooli arstiteadust õppima.

Koorküla ja Aitsra on andnud silmapaistvaid tegelasi ka sotsialismiehitajate ridadesse. EKP Keskkomitee kultuuriosakonna juhatajana pikemat aega Eesti NSV kultuuritööd juhtinud Kalev Tammistu (s. 1927) on sündinud Aitsra küla lähedal endises Sarapuu talus (hooned hävisid 1944 sõjatules). Tema vend Heino Tammistu (s. 1926) oli juristina tuntud partei- ja kohtutegelane. Ülemkohtu liikmena mõistis ta kinni ka tehnikadoktor Johannes Hindi.

Eesti Looduskaitse Seltsis 1975 koostatud Valgjärve lähema ümbruse maastikuhoolduse projekti järgi tehtud tööd on aastakümnete jooksul oma esialgset mõju kaotamas. Tuleb uuesti avada nägusad vaated järvele, piirata lepavõsa, vabastada põlispuude võrad sinna kasvanud teistest puudest. Oleks vaja ka uusi telkimis- ja parkimisplatse rajade veest küllaltki kaugele, puhastada supluskohad.

Palju avastamisrõõmu pakub loodusesõbrale Valgjärve kalda metsapark, mida nimetatakse ka Saarepargiks. See puistu asub järve ja Esna soo vahel liivasel seljandikul. Tänu kenale asukohale, varjulistele teedele ja liigirohkele kooslusele on park kujunenud tunnustatud puhkealaks. Valgjärve kaldal kasvab ka mõnel pool lehiseid ja ebatsuugasid. Üllatav on avastada keset põlismetsa kaseallee, mis oleks nagu inimkäte rajatud (võib-olla ongi!).

Veel 1960. a elas Valgjärve kaldal Saarepargis jaanituleplatsi ja mänguväljaku ääres vanakestepaar, kellelt matkamees võis saada maitsvat piima, mune ja kartuleid. Vanakesed surid teineteise järel , nende eluase jäi tühjaks. Aeg tegi oma halastamatut tööd, inimesteta jäänud eluhooned kukkusid kokku ja nüüd annavad kunagisest talust tunnistust vaid mõni vundamendikivi ja nõgestesse kasvanud lohkuvajunud kartulikoopa ase. Kevadeti on majavare sireliõites.

Taluturismi arendamise poolest on Koorküla jumalast õnnistatud paik, sest palju on siin muistseid vaatamisväärsusi, imeilusaid järvi ja jõekesi. Suvise Valgjärve ääres on käidud nii parematel kui ka halvematel aegadel suvitamas ja suplemas.

Koorküla vajab ettevõtlikkust. Turismitalu loomine nõuab tugevat eeltööd, korraldamist, reklaami ja sidemeid. Välisturist nõuab mugavusi (kas või saunagi), eestlased on vaesed, lepivad öömajagagi. Söögi- ja joogipoolist tuleb pakkuda alati.

Suure südamevaluga sõidan Koorküla teedel, kõikjal palju söötis maad ja pealetungivat lepavõsa. Kunagised rajad järvede ja jõgede äärde on kasvanud tihnikuks.

Kurb on näha, et ka Koorküla ümbruses on paljud põllud söötis. Mullu sügisel, kui heinatööd pidid ammu olema lõpetatud, kasvas veel mitmel pool Udsu ja Pikre järve kallastel rinnuni rohi.

Ei ole mõeldav, et nii sügava ajaloo, rikkaliku kultuuripärandi ja imekauni loodusega maanurk, nagu seda on Koorküla ja Aitsra, välja sureks.