E 23688/23696 (10) < Helme khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Valgjärve tulemisest
Helme kihelkonnas Koorküla vallas on üks veikene järv, Valgjärveks nimetud. Sellest järvest on palju juttusid rahva seltsis liikumas. Selle järve asemel olnud ennevanast kirik ja ka mõisa ning aja jooksul järv asemele asunud.
Üks lugu jutustab, et sääl mõisas vanaste väega kuri ja rikas herra elanud, sellel olnud üks poeg ja tõine tütar ning ütlemata palju kõigesugu varandust ja pärisorjasi. Kui herra ära surnud, jätnud ta varanduse lastele üle kahe pärida. Poeg oli esimene meister kõigesuguste koerustükkide peale ja armastas jahil käimist ning hulkus päevade kaupa metsasi mööda ümber. Ka kõige koledamal kombel käis nooreherra oma orjadega ümber, kõige vähema süü eest tulli nuhtlus, vaest ka surnuks pekstud. Kõige pahem oli veel see, et nooreherra oma õde oli hakanud armastama ja sellega keelatud kombel ümber käinud. Kõik kosilased, kes õel käisivad, saadeti tühjalt tagasi ja õest ning vennast pidi ise abielupaar saama. Nooreherra oli küll kuulnud vanarahva suust seda juttu, kus vend ja õde paari lähevad, sinna saab tule ehk vee läbi hukatus tulema, aga seda peeti ju tühjaks ebausuks. Ta oli ka kuulnud, kes ussikuninga krooni või harja ära sööb, see siis linnukeelt mõista. Seda tahtis herra väega hea meelega õppida, oli ju tõisel mitme vakamaa suurused rohtajad, kus tuhanted linnud vahel laulsivad, seal oleks ka palju tarkust võinud linnukeele läbi õppida.
Sellepärast käis nooreherra ise ühe vana nõia juures õpetust palumas, kuida linnukeelt peaks mõistma. Nõid õpetas, kuidas ta ussiharja kätte võib saada ja andis salvi hobusejalgade ja mõeka määri, millega ussiharja tooma minti. Nüüd saatis nooreherra tuapoisi metsa, kus usside kuningas oma aastapüha pidi pühitsema. Nooreherra andis selleks oma kõige viletsama ratsahobuse ja vesiterava mõega. Hobusejalad võiti salviga, et usside nõelamine kahju ei teeks ja mõegatera võieti tõise salviga, et siis ussihari sinna külge jäeks, et kaugelt hea ära rajuda oleks.
Nukra südamega läinud tuapoiss seda kardetavad võitlust võitlema. Ta jättis sinna metsa, kus nõid oli juhatanud. Keset metsa olnud suur lagendik üleni ussidega täis täidetud, keset lagendikku suure kannu otsas istus suur uisk, valge läikiv hari peas. Tuapoiss luges targal õpetatud ussisõnad ära ja ussid lõivad kahele poole lahku ning saatsivad aidade vahelt tee kuninga juure. Tuapoiss kihutas rutuste otsekohe eesmärgi poole. Süda kees hirmust neid suuri ja jäledaid madusid nähes, mis siin kõik liigutasivad ja oma päid sisistades tema poole sirutasivad. Ruttu, ilma aeaviitmata kihutas kuninga juure, tõmmas mõegaga üle mao pea ning hiilgav maohari jäänud mõega peale. Ruttu kui välk tõmmanud ta harja ja pannud jahitasku, ise kihutanud surmahirmus kodu poole, sest usside kuninga haleda surmahädas appihüüde peale kargasivad kõik usside leegioonid tuapoissi kinni püüdma. Aga sellel oli hästi vali hobune, pealegi olivad hobuse jalad nõiasalviga ära salvitud, et usside nõelamine neile midagi ei saanud teha.
Tuapoiss tänas õnne, kui ta kodu jõudis ja oli rõemus, et ta ühe neist kõige hirmsamatest lahingitest oli võitnud. Kui tuapoiss ussiharja kodu oli toonud, andis nooreherrale, see andis koke kätte, öeldes: "Prae see mulle nõnda ära, et sa ise oma suuga sellest midagi ei maitsa, vaid tervest minule pead tooma."
Herra ei uskunud kokke ja pannud sellepärast tuapoisi senniks ka köögi järele valvama, et kokk mitte ussiharja ei peaks mekkima. Hakanud praad valmis saama, pidanud kokk natukeseks köögist ära minema. Seda aega tarvitanud tuapoiss enese kasuks ja mekkinud keelatud ussiharja. Kohe tunnud ta eneses imelikku muudatust, aga ei teinud sellest midagi välja.
Kui nooreherra praadi ära sõi, siis läksivad tuapoisiga aeda, et kuulda saada, kas rahvajutt tõsi on ja kas saavad aru, mis linnud laulavad ja kas mõistavad käo kukkumist üles arvata.
Küll kullelnud nooreherra, aga ei saanud sõnakestki aru, aga tuapoiss kuulnud ja mõistnud kõik, aga ei tohtinud nooreherrale avaldada, siis oleks tema keelatud prae puutumine avalikuks tulnud.
Kord enne nooreherra pulmapidu läinud jälle tuapoiss rohtaeda kuulama, mis linnud ka pulmapidust saavad rääkima. Kohe rohtaeda jõudes kukkusivad kaks kägu tõinetõisele oma häda kurtes. Esimene ütelnud: "Täna oleme veel siin, homme peame juba siit ära minema, sest suur hukatus ootas seda tundi, kus vend ja õde laulatud saavad!" - "Ei tea, mis õnnetus siin tuleb, kas tuli või vesi?" küsinud teine kägu. "Vesi saab siia tulema," vastanud esimene. "Siis peame küll juba homme ära reisima," ütelnud tõine.
Pulmapäev jõudnud kätte, võerad tulnud juba sinna ja laulatuse rahvas hakanud kirikule minema, kõik ehtinud kiriku minema ja olnud rõemsad, ainult tuapoiss ei olnud mitte rõemus. Tema rääkis nüüd kõigile, mis pidi tulema ja andis nõu, parem kes soovib ära põge/ne/da, sest tema olla linnudest kuulnud, et siia järv asemele saada, tulema laulatuse aeges. Aga seda peeti nairuks ja kõik lõbus seltskond sammus naerdes ja hirnudades oma rada, ainult tuapoiss üksi põgenes ära ja läinud ligemale külasse, et näha saada, mis pidi sündima.
Parajaste saanud tuapoiss külasse ja pulmarong kirikusse, kui taevas paksu pilve läinud ja otsekui meri sinanud ning suur kohin tulnud ikka ligemale, ilm läinud pimedaks, et enam midagi ei võinud eemale näha. Paari tunni sinanud, kohisenud ja mühisenud sääl kohas, siis läinud jälle valgemaks, pilved kadunud ära, ainul paks udu varjanud maad ja katnud seda häävituse tööd kui vaibaga kinni. Kirik ja mõisa olivad kadunud, järv oli asemele tulnud. Tuapoiss oli kaks korda ujudes vee alla läinud vaatama, mis pulmalised teevad. Majad olnud kõik nägu ennegi ja inimesed tallitanud nii sama nägu maa pääl, ainult ümber muudetud - nad hingata vett õhu asemel ja olla veevaimudeks ümber muutunud. Tuapoiss toonud sealt ka kuld- ja hõbeasja mälestuseks välja. Kolmat korda ei ole enam julgenud sinna minna, siis jääda igaveste sinna teenima.

 

E 23696/23697 < Helme khk - Johan Kala (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks teine jutt jutustab Valgjärvel kala püüdmisest järgmist lugu. Üks mees läinud Valgjärvele kalu õngitsema, õngitsenud terve päeva aega ja saanud kaunis hulga suuri kalu. Õhtu eel kuulnud tasast häälekaja, üks hüüdnud: "Notsi, notsi, notsi!" Tõine ütelnud jälle, joba tuleve, ainult tölpsaba on kadunud, ei tea kos tema nõnda kaua aega viit?"
Mees vaatanud selja taha lootsikuse, kus kalad olnud, aga mis mees näeb - kalad kõik kadunud, üks ainuke ilma sabata siblib veel lootsikas. Mees võttis ka selle ja viskas sisse (järve) nüüd hüütnud heal jälle: "Näe kui tölbsaba tule kah!"
Mees kohkunud sellest kuultud ja nähtud olekust nõnda ära, et ei julgenud enam iialgi Valgjärvelt kalu püüda, sest ta teadis nüüd, et need altvee inimeste või vaimude sead olivad.
Niisuguseid juttusi on Valgjärve kohta palju liikumas, soovida oleks, et täädumehed seda kohta läbi katsuda võtaksivad, sealt olla ka palkisid kord välja kistud.

 

E I 24 (159) < Helme khk., Koorküla - M. J. Eisen < K. Ruut (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorküla Valgjärve lähedal olevast Tondilohust tõuseb igal igal aastal jaaniöösel must preili välja, preili järel tuleb punane lehm kahe vasikaga. Preili kutsub lehma enese järele: "Vissi, vissi!" Valgjärve juures ära käies läheb must preili jälle Tondilohku tagasi ja kaob sinna kõige lehmaga ja kahe vasikaga.

 

E I 39 (277) < Helme khk. - M. J. Eisen (?)Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõitsin 28. juulil 1921 ühes Helme õpetaja Ustaliga kuulust Valgjärve vaatama, kuhu rahvajutu järele Saare mõis venna-õe laulatuse järele vajunud ja kelle mälestust praegu alles Saare talu järve kaldal kannab. Teel võtsime Konguta kooliõpetaja K. Ruuti enestele teejuhiks kaasa. Järve äärde jõudes astusin Kauri talusse, kust noor üliõpilane Kaur meile veel seltsiliseks tuli. See hakkas mind oma paadis järvele äravajunud mõisa kohta sõudma. Järv on varsti äärest sügav, ühes otsas öeldi 19 sülda olevat. Järve keskel näikse kõrgem koht olevat, seal kasvab põhjast rohtu veepinnale. Sügavus seal umbes 3 jalga. Selle koha peal olla äravajunud Saare mõisa. Kaur sõudis meid selle madala koha poole, kus rahvasuu järele mõisa vajunud ja põhjas näha olla. Tõepoolest nägimegi järve põhjas halle palke, need tuletavad enam parve kui majaseina meelde. Põhjas leidub 4 niisugust parve, igaühe ots puutub teisega natuke maad kokku. Ümbrus tundub prügiselt. Mingisuguse mõisa ehk ülepea hoone jälgi ei leidu.
Oletatava mõisa kohalt sõuti meid edasi üle järve, kus kaldal metsa algab. Kaldal käib ka tee, mille ümber varemal ajal kasepuiestee istutatud. Puiestee ümber on ritta istutatud puud, nende seas isegi tamm. Kõrge kallas oma metsaga teeb väga hea mulje. Varemal ajal on kaldal kena lusthoonegi seisnud, kuid nüüd ammu kadunud. Tee pool otsast on madalam koht, sealt voolab kevadel vee rohkuse ajal vett välja Emasoo laukadesse. Need on pisukesed, sügavad laukad Valgjärve kõrge kalda taga.

 

E I 40 (279) < Helme khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorkülas on Pikrimägi ja seal ligidal ka Pikrijärv. Pikrimäel on ohvrikivid, kus vanasti Pikrile mõnesuguseid ohvrid ohverdati. Ohverdati põua ajal vihma pärast, ohverdati aga ka viljasaagi pärast.

 

E I 40 (281) < Helme khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorkülas on Linsi saarik - hiis, kus vanasti ohverdati. Räägitakse, seal olnud isegi tõnnivakk, kuhu need ohvrid viidi.

 

E I 40 (282) < Helme khk. - M. J. Eisen < K. Ruut (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Valgjärve ligidal olnud vanasti kirik, pärast Saare mõisa maa alla vajumist vajunud ka sisse, kirik maa alla. Kiriku asemele kerkinud Kokejärv. Nime saanud järv sinna jäänud kokast.