6. klass Koorküla 7-klassilises koolis 1958. a.

Vasakult: õpetaja Heino Väikene, Linda Sirkel,

Agnes Saar, Urve Kõgel, Rein Mikk, Vello Smirnov,

Harri Trei

Urve Sinisalu (Kõgel) *1.09.1945

Valgamaalase peatoimetaja Urve Sinisalu sai 1. septembril kuuekümneseks. “Ma ei pelga seda numbrit nimetada, hingelt olen nii vana või noor, kui tunnen. Sünnikuupäev ja -aasta on faktid, neid pole mõtet peita,” lausub peatoimetaja.

Väga raske on kirjutada inimesest, kellega on palju aastaid koos töötatud, sest selle ajaga on rohkesti paralleelmõtteid, aga ka ristuvaid arvamusi. Sõjaväes täidetakse käsku, ettevõttes on erimeelsus edasiviivaks jõuks.

Tuttavast inimesest portreeloo kirjutamine on raskem, kui arvata võib. Seepärast on järgnevad episoodid pigem nagu lahtised lehed märkmikust.

Esimene september

1. september on Urve Sinisalu sünnipäev. 

1. septembril läks ta Koorküla 7klassilisse kooli. Valga keskkoolis esimest koolipäeva alustades ütles õpetaja, et tõstku käsi püsti, kellel on täna sünnipäev.  

“Käe tõstsid kolm: mina, minu pinginaaber Saima Jänes (hilisem Uibo) ja Enn Sarap. Ema rääkis, et olin Valga haiglas sündinud ühe poisiga ühel ajal ja arst oli öelnud, et nende nimed võiksid olla Urve ja Urmas. Minule pandigi Urve nimeks. Ise arvan, et Urmas jäi panemata ja tollele poisile pandi nimeks Enn,” meenutab Urve Sinisalu (Kõgel).

1. september 1964 oli tööletuleku teine päev.

“Klassivend ütles, et toimetuses on korrektori koht vaba. Käisin kolm korda ukse taga, kuid sisse ei julgenud astuda. Sõitsin maale ja ütlesin onule, et uks oli kinni ja ma ei saanud sisse. Onu vastas: “Mine nüüd vaatama, uks on lahti.” Polnud parata, julgus tuli kokku võtta,” rääkis Urve Sinisalu toimetusse sattumisest.

Kuigi toimetaja Oliver Uibo jutul oli ta varem käinud, algas töö millegipärast just 31. augustil. Kui ta 1. septembril uksest sisse astus, tulid töötajad vastu õnnitlema vaasitäie lilledega. “Mõtlesin, et ei tea, kas vaas on ka mõeldud kingitusena, kuid küsida ei julgenud kelleltki,” on naljakas meenutada.

Oliver Uibo oli noore töötaja pannud tuppa istuma ja öelnud: “Oota siin!” Läks mööda väga palju aega, kui Uibo tagasi tuli ja ütles: “Sa läksid mul meelest ära. Koosolek oli.”

Urve Sinisalu võeti korrektoriks. Tema kuupalk oli 65 rubla, töö pidi selgeks õpetama Elga Õispuu. “Elga Õispuu hoiatas, et tööpäev võib venida öösel kella ühe või kaheni, tema siis öösel koju ei lähe, magab hommikuni laua peal. Vaatasin siis kirjutuslauda ja mõtlesin, et ei tea, kuhu poole ta sellel küll pea ja kuhu jalad paneb, kas ukse- või aknapoole.

Trükikoda pani ju tol korral sõnu tähthaaval kokku. Hiljem aastate pärast laoti tinaridasid. Veel edasi söövitati lehekülg tsinkplaati. Plaate saadeti rongiga Võrru. Juhtus sedagi, et rongi tuli kinni pidada või plaadid sõitsid Võrust läbi. See ei olnud võimalik, et leht jääks ilmumata. Kihutati autoga trükiplaate jaama viima, otsiti kadunud plaate teistest jaamadest, toodi tiraaži ära,” meenutab Urve Sinisalu.

Sageli jääb meelde esimene tööülesanne.

“Oliver Uibo laskis palju kirjutada. Ta surus mulle peale komsomoli- ja noorteelu, kuigi oleksin rohkem tahtnud kirjutada maainimestest. Sain Viktor Kolliniga nii mõnigi kord kaasa ja ta ei olnud kitsi õpetama. Samal ajal jälgisin ka ise, kuidas ta loo jaoks materjali kogub ja kirjutab,” räägib Urve Sinisalu.

Esimese iseseiseva loona oli vaja teha intervjuu Hellenurme kolhoosi esimehe Jaan Tõnuverega. “Mul ei ole aega, lähen lõunale!” lausus Tõnuvere ja läks minema. Kui hiljem tagasi tuli, ütles: “Ikka veel siin!” Lugu sai tehtud ja selle peale lausus Oliver Uibo: “Tõnuvere ei salli ajakirjanikke, seepärast saatsime sinna prooviks.”

Ametiredelil sai ta pärast kolme korrektoriaastat teletaipisti koha. Teletaip oli niisugune kapitaoline kobakas korrektori toas, millega saadeti telegraafiagentuurist materjale. Ametiredelil sammus Urve Sinisalu ikka kõrgemale ja kõrgemale, läbi on käidud kirjandusliku kaastöölise, osakonnajuhataja, toimetaja asetäitja ja toimetaja amet ning nüüd on siis peatoimetaja koht.

Olid ajad, kui raudkapis oli viis vihikutäit keelde selle kohta, millest ei tohtinud kirjutada. “Olin lehest kogemata läbi lasknud Otepää elanike arvu. Kaks aastat näägutati, kuidas Valga leht sellise prohmaka tegi,” meenub üks keelatud ja läbi lipsanud asjadest. Ajakirjanike tõestisündinud lugudes on keelatud asju palju, isegi ühe tähe vahetus võis mõtet muuta ja karistuse tuua.

“Toimetuses oli 11 loomingulist töötajat ja kokku 16 inimest. Siis pidi 60 protsenti lugudest tulema kirjasaatjatelt. Nüüd tuleb ajakirjanikel ise teha. Mul on kolm ajakirjanikku (septembrist üks neist puhkusel) ja fotograaf ning kaks honorari eest kirjutajat. Kui suure kollektiiviga tehti neljaleheküljelist, siis nüüd tehakse kaheksaleheküljelist ja vajadusel veel paksematki lehte,” mainib peatoimetaja. See on lugejale teadmiseks.

Kord on Urve Sinisalu ka toimetusest välja söödud, tollel ajal, kui partei meid juhtis. “Mõtlesin, et elu on läbi. Istusin viimast päeva toimetaja laua taga ja nutsin. Sisse astus Üllas Linder ja ütles: “Pärast tänast tuleb ka homme.”,” meenutab Urve Sinisalu.

Ja elu läkski edasi. Ajakirjaniku koht oli vaba tollases ajakirjas Sotsialistlik Põllumajandus. See periood oli rikastav, sai mööda Eestit ringi sõita ja kohtuda huvitavate inimestega. Üheksakümnendate aastate alguses tekkisid talud. Telerist näeb ta nüüd nii mõnigi kord hästi arenenud talusid, millest aastaid tagasi kirjutas. Kõige rohkem on meelde jäänud Põlvamaa, kus tegutseti hasardiga, mõnuga. Valgamaa inimesed olid ja on tagasihoidlikud.

Pereelust

Urve oli neljateistkümnene, kui ema suri vähki ja isa sai hobusega sõites õnnetult surma.

“Olen saanud palju armastust tunda. Armastust looduse vastu ei ole ma kahjuks oma lastele anda saanud. Maal kasvanuna tean, kuidas kohiseb mets, valmib rukis, laulavad ööbikud ja väga palju muud romantilist. Maal oli palju tööd, kuid see oli loomulik, et lapsed hakkasid varakult vanemate kõrval tööle. Ebanormaalne oli see laps, kes niisama istus. Ei tahtnud minagi mullikate karja minna, vaid hommikul kauem magada. Ütlesin: “Ei saa minna, üks pastel on kadunud.” Isa vastas: “Tüdruk, mine too see takjapõõsast ära ja pane jalga!””

Pärast vanemate surma jäi Urve vennaga kahekesi elama, hakkama tuli saada kõigi talutöödega.

“Olime ikka lollid küll. Ükskord oli vaja lehma pulli juurde viia, minna tuli kahe kilomeetri kaugusele. Kumbki ei tihanud seda teed ette võtta. Ometi tuli ära käia.

Siis tuli kätte aeg, kui lehmal pidi vasikas sündima. Teadsime, et tuleb passida, nii olid vanemad ju teinud. Käisime ööde kaupa passimas. Ühel ööl väsisime ära ja läksime magama. Suur oli üllatus, kui hommikul laudaust avades vasikas vastu tuli.”

Kolhoosi ajal tuli Urvel käsitsi 25 lehma lüpsta. “Esimene, teine, kolmas ... viienda lehma ajal kukkusid käed lihtsalt alla, nii väsisin ära. Maainimesed on ikka tohutult ränka tööd teinud.”

Majanduslikult toetas Urvet vanapoisist onu, kes andis igal nädalal ka taskuraha.

“Elasin Valgas venna juures, raha ma kunagi ei küsinud. Ühel korral unustas ta anda, aga siis juhtus just olema Riia ekskursioon. Võileib oli kaasas, kuid raha polnud. Ma ei tea, mis imekombel Riia loomaaias kohtusin onuga, kes oli koos kolhoosnikega ekskursioonil. Onu ütles, et miks ma ei küsinud raha, kui selline sõit ees oli,” meenutab Urve Sinisalu.

Keskkooli lõpetamisel ostis onu kleidiriide, kahekesi käisime isegi rinnahoidjat valimas. Kui suvepäevad ka peetud said, ütles ta: “Nüüd on raha otsas.” Olin kurb, sest mul oli arvamus, et onul on palju raha. Aga ta töötas ju kolhoosis ja tolle aja palk oli eriti napp.

Punktide arvuga sain ülikooli sisse, kuid aru tuli pähe, et pole võimalik onule koormaks olla. Kaugõppes lõpetasin Tartu Ülikooli toimetusetöötaja eriala.”

Kui moes on mitmekordsed abiellumised, siis Sinisalude perel pole selleks aega olnud.

“Saan aru, et olen kuuekümnene ja ei lähe palki tõstma, kuid noortena tegime Leoga metsas majaehitamiseks palgid. Käsisaega saagisime maha ja kirvega tahusime sellisteks nagu vaja. Ilusamat tööd ei ole kui müüri ladumine. Ja ise perele maja ehitamine! Samm-sammult oleme edasi läinud müümiste, ostmiste ja ehitamistega. Nüüd on meie kodu Tartus.”

Sinisalude kaks tütart on kõrgharidusega.

“Laste nimel tasub elada. Ma olen õnnelik, et mul on armastav mees ja saame lastega hästi läbi. Kallistame, kuigi näeme sageli.

Minu lapsed haris ja valmistas kooliküpseks ette Buratino lasteaed. Mina ei ole pidanud õpetama ja jälgima. Mõlemad lõpetasid raske teaduskonna, Ingrid matemaatika- ja Kaie majandusteaduskonna. Ingrid on juurde õppinud arvuteid ja raamatupidamist ning tegeleb müügi ja konsultatsiooniga. Kaie on PRIAS osakonnajuhataja asetäitja.

Veel kokkupuutest ajakirjandusega

Urve Sinisalu oli kolmandas klassis, kui temast ilmus esimene ajalehelugu. Noor sihvakas ajakirjanik Ago Ustal kirjutas rukkivihkude sidujatest lastest loo. Täna töötab Ago Ustali tütar Ülle Tomson Valgamaalases peatoimetaja Urve Sinisalu alluvuses. Ajakirjanikest endist on lugusid harva. Ühiskonna paremaks saamise nimel ja teiste eest seistes neil nagu isiklikku elu polegi. Seekordne kirjutis oli mõnede seikade peidust väljatoomine.

Autor: Taimi Käos Valgamaalane 3.09.2005