Jüri Orn (vasakul) ja Ilmar Kopso

Jüri Orn *20.03.1938 Otepääl

Olnud TRÜ õppejõud, töötanud TPÜ-s pedagoogika ja psühholoogia kateedri juh., a-st 1993 korraline prof. ja kasvatusteaduse õppetooli juh., a-st 1996 kasvatusteaduste teaduskonna dekaan.

Koorküla kooli 1953. a lõpuklass koos õpetajatega. Praeguse TLÜ kasvatusteaduste osakonna emeriitprofessor Jüri Orn on teises reas paremalt esimene. Pilt puudub

Mälestusi ei saa valida

Miks on nii, et mida võiksin ja tahaksin mäletada, seda ma ei mäleta, aga mida tahaksin unustada, seda mäletan. Olen ikka uhkust tundnud, et olen sündinud Otepääl, kuid sellest kahest aastast ennasttäis ja rahuloleva põngerjana tolles linnas ei mäleta ma mõistetavalt midagi. Ärkasin siia maailma, hakkasin mäletama Porkuni lossis, kui sõda käis.

Üks esimesi mälupilte on päevasest ajast suurem valgus, kui öösel ärkasin. Taevas rippusid “jõulukuused”, venelased pommitasid kusagil. Ja sealt sugenes mitmeteks aastateks poisikese hinge hirm: hirm venelaste ees. Porkuni Kurttummade Koolis, kus minu isa tol ajal kooli üldjuhina töötas, oli sakslaste sõjaväelaatsaret haavatud saksa onudega, kes andsid alati lastele kommi. Kaks aastakümmet tagasi kaotasin nende meenutuste pärast Moskvas ühe venelasest sõbra. Ta ei suutnud mõista, mida võis tunda tookord üks eesti poisike!

Arvan, et sõja ja sõjajärgse aja üle elanud lapse mälu oli sedavõrd ülekoormatud taoliste elamustega, et vähemalt mina ei mäleta oma esimesest viiest kooliaastast Porkuni kohalikus koolis õieti midagi. Kurtide kool meenub paljude mälupiltide põhjal hulga paremini. Ma ei saa aru, miks, aga meid, algklassiõpilasi, viidi Väike-Maarjasse ühe metsavendade mõrvatud pere matustele. Seal oli mitu last kirstudes, oli palju punast ja valget. Oma tolleaegsest koolist sain siiski kaasa ühe hea tunde: õpetajad hoidsid mind. Olin arglik ja pisike, aga ka teiste laste seas tundsin ennast hästi.

Kuna mu isa 1950. a Porkunis direktori kohalt vallandati, leidsin ennast juba teadjama ja mõistvamana Koorkülas tolleaegses Tõrva rajoonis. Isast sai kohalikus koolis õpetaja, minust teist korda viienda klassi poiss.

Koorküla kool oli pisikene maakool, aga ka seal elati oma õnnelikku koolipõlve. Meeles on iga-aastased koolipeod, kus mängiti nii “Kapsapead” kui “Jääkuningannat”, õpetajad ja õpilased koos näitlejateks. Eredalt on meelde jäänud Stalini matustepäev, sest tunde ei olnud, ilm oli suurepärane, sai terve päeva suusatada.

Ülaloleval pildil on Koorküla Mittetäieliku Keskkooli 1953. a lõpuklass koos õpetajatega. Meid oli seitsmendas klassis kolm tüdrukut ja kolm poissi, üks tüdruk puudub. Minu õpetajast isa on pildil ainuke, kes prille kannab, mina olen ainuke õpilane pintsaku ja lipsuga ning meie kooli direktor on õpetajatest ainuke, kel ei ole ülikonda, lipsust rääkimata. Ühel õhtupoolikul kutsus direktor mind oma kabinetti ja teatas, et ma pean komsomoli astuma, muidu kaotab isa õpetajakoha. Sealt algas minu tee elust arusaamise õppimiseks. Astusin komsomoli, isale rääkisin põhjustest aastaid hiljem.

Pärast Koorküla kooli lõpetamist sai minust Valga 1. Keskkooli õpilane. Võin igasuguse paatose ja nostalgiata väita, et see oli minu jaoks tõeline õppimise kool. Ma ei pea silmas ainult tunde; hoopis tähtsam oli inimeseks olemise õppimine. Sellistel ajalooliselt murrangulistel hetkedel, kus üks võim on lämmatanud teise, kus võõras koolikultuur tahab võita endist, hakkab tööle kultuuris toimiv iseregulatsioon. Selle tagatiseks olid meie eestiaegsed õpetajad, kes suutsid meile edasiseks eluks anda nii elamiseks vajalikku mõistmist kui ka eestiaegsete väärtuste austamist. Küsigem korraks, kuidas on võimalik, et okupatsioonidele ja igasugustele reformidele vaatamata on eesti kool ja meie haridus praegusel tasemel olemas.

Jüri Orn "Õpetajate lehest"