HENN (HERMAN) UNT (HUNT)

 

 

 Sündinud: 16/29.03.1903 Koorküla, Helme kihelkond, Valgamaa. Ristitud: 06/19.04.1903 Helme.

 (Sünni sissekandes on märgitud Varkle - see talu asub Linna külas, Koorkülas sellist talu ei ole - EAA.1296.1.413/167 R. Mikk)

Konfirmeeritud: 04.07.1920 Helme.

Isa: talurentnik Evert Hunt.

Ema: Helene (Leenu) snd Sokk (–1915).

Õed-vennad: 3 venda ja 2 õde.

Õpingud: Tõrva alevi algkool, Helme kihelkonnakool, 1917–1923 Tõrva reaalgümnaasium, 1923–31 Tartu Ülikooli teoloogia teaduskond.

Akadeemiline kuuluvus: Eesti Üliõpilaste Karskuseühendus, Akadeemiline Usuteadlaste Selts, üliõpilaskogu "Valvila".

Pro venia concionandi/pro ministerio: 17.-18.11.1931.

Prooviaasta: 1931 Helme, 1931–32 Paide

Ordinatsioon: 01.05.1932 Tallinna Toomkirikikus Järva praostkonna vikaarõpetajaks.

Teenistuskäik: 1932 Järva praostkonna vikaarõpetaja, 1932–46 Kullamaa kog õpetaja, 1939–40 Piirsalu kog hooldajaõpetaja kt, 1941–46 Piirsalu kog hooldajaõpetaja, 1940–46 Lääne abipraost, 1946–48 Viljandi abipraost, 1944–46 Martna kog hooldajaõpetaja, 1946 Viljandi Jaani kog õpetaja kt, 1946 Viljandi Jaani kog õpetaja, 1946–49 Paistu kog hooldajaõpetaja, 1948 Viljandi praostkonna praosti kt, 1949–56 vangilaagris, 1956–86 Kadrina kog õp, 1956–86 Ilumäe kog hooldajaõpetaja, 1974–79 Järva abipraost, 1979–86 Järva praost.

Türi linna alg- ja keskkooli usuõpetaja, 1938-Riigi hoolekandekool

Vaimulik-perekonnaseisuametnik: 1932 Kullamaa kog, 1939 Piirsalu kog

Punase Risti Türi osakonna juhatuse liige, Loomakaitse Seltsi liige, Rahvahariduse Seltsi liige, Tuletõrje Ühingu liige

Laulatatud: I: 21.06.1930, II: 05.10.1946 Viljandi Jaani kirik.

Abikaasa: I Elisabeth snd Kinger (01.10.1901).

II Hilja snd Püss, isa: Karel-Kustav Püss.

Lapsed: 1. Rein (19.06.1949 Viljandi vald).
2. Eero (05.06.1958 Rakvere).

Surnud: 22.11.1986 Tallinn.

Maetud: 27.11.1986 Metsakalmistu.

Allikad: EELK 1986, KA toimik, "Praost Henn Unt, 23. Kadrina kirikuõpetajate väärikas reas", Neeruti Seltsi Toimetised, A-523, Kadrina 2003.

 

 

  HENN UNT (1903-1986)

 Lapsepõlv ja noorusaastad.

 Hermann Everti poeg Unt nägi ilmavalgust 29. märtsil 1903 Koorkülas, Helme kihelkonnas Valgamaal. Temal, pere noorimal lapsel, oli kolm venda ja kaks õde. Pere kaotas ema, kui Hermann oli nelja-aastane. Viieaastasena tuli asuda tööle, nimelt seakarja. See töö looduse rüpes oli omajagu huvitavgi. Võis laulu lasta nii valjusti kui jaksas. Selle peale oli vanem õde kurjustanud, et kui Hermann nii kõva häälega karjub, siis pere ei koolitagi teda arstiks. Küllap oli isa selliseid tulevikuväljavaateid noorimale pojale soovinud. Veelgi hiljem, juba päris karjapoisina, oli ta metsas ehitanud kantsli, kust loomadele jutlusi pidas. Mõjutuseks oli muidugi kirikus kuuldu. Tädipoeg, karjakaaslane, olnud siis pahane oma madalama - köstriameti pärast. Sellised olid laste mängud, milles ometi tõetera tugevasti sees oli.

 Kui ta Tõrvas kooliteed käima hakkas, oli isa juba kirikumõisa rentnik Helmes. Nende väike majake asus kirikupargi ääres. Pargi ja maja vahel oli väike tiik. Juhtum lapsepõlvest tiigil oli tema arvates määrava tähtsusega. Kord, ulpides lauatükkidest kokkulöödud parvel, kukkus ta vette. Õnnetuseks ei osanud aga poiss veel ujuda. Samal hetkel hakkas kostma kirikutornist kellahelin. Ka täiskasvanuna oli ta veendunud, et see aitas ta veest välja ning määras kogu edasise elutee.

 Tõrva Gümnaasiumis, mille I lennu lõpetajaks ta sai, võimaldas õppida vaid vanema venna abistamine talutöödes, sest eakal isal ei olnud enam jaksu poja koolitamiseks. Nii kulusidki gümnaasiumiõpilase kodused tunnid põllul adrakurgi hoides või kõike muud toimetades, mis ühes talus ette tuli. Selline füüsiline töökool andis oskused ja vastupidavuse kogu eluks. See ei kahandanud vaimseid võimeid ning huvisid, mille sekka kuulusid ka kahtlemata loomuomane kõneanne ja hea kirjanduse nautimine. Ka oli looja talle kaasa pannud joonistamisande, mida ta usinasti kasutada võttis. Peale gümnaasiumit tekkis isegi küsimus, kas mitte kunst ei peaks olema edasiõppimise suunaks. Ülikoolipäevil valmis autoportree

 Juba gümnaasiumipõlves tuli tal ekspromt esineda kõnega ühes pulmas mõrsja tanutamise tseremoonial, sest õiget tanutajat ei olnud lihtsalt kohal. Tema aga osutus seltskonna arvates kohalolijaist kõige haritumaks, sest tol ajal jõudsid maalt gümnaasiumisse vaid vähesed! Kogenud perenaiste näpunäidete järgi sai toimetus teoks ja kõne kuulsaks, nii et teda hiljemgi mõnikord kõnet pidama kutsuti.

 Et kodust rahalist toetust loota ei olnud, võimaldas Tartu Ülikooli Usuteaduskonnas õppimist vaid enda teenitud sissetulek. Nii kulgesidki üliõpilasaastad vahedumisi tööga. Aastale Tartus järgnes aasta kooliõpetajaametis Türil. Suviti sõitis ta aga jalgrattal Helmest Viljandisse, et võtta laulutunde ühe pimeda lauluõpetaja juures. Küllap tuli see soov armastusest laulu ja muusika vastu. Poisikesepõlves oli ta mänginud suupilli. Ometi oli laulutundidest kasu hilisemas elus, sest kõnepidamisel oli vajalik õige hingamine.

Algasid tööaastad pastorina.

Pastor Unt valiti teenima Kullamaa kogudust Läänemaal. Seal töötades möödus 15 aastat. Abikaasaks sai kolleeg Türi päevilt. 10 aastat lastetut abielu viis siiski lahutuseni, vaatamata imikueas kasutütre lapsendamisele. See oli väga raske löök. Ometi olid aastad Kullamaal täis rahuldust pakkuvat tööd valitud ametis. Ta pälvis rahva usalduse ja lugupidamise. Sageli tuli teenida kolme kogudust üheaegselt, sest esimese Eesti Vabariigi aegne Läänemaa oli vaene ja ka kultuuriliselt mahajäänud seisus. Ei suudetud igas koguduses kirikuõpetajat palgal pidada. Kogudustevahelised vahemaad olid rohkem kui 18 km. Peamiseks pastori liiklusvahendiks oli jalgratas soojemal ajal, talvel aga hobune. Väga porisel ajal tuli ette isegi ratsasõitu. 1940. aastal õnnestus laenu abil osta sõiduauto, mille aga pärast uue võimu kehtestamist omastas Haapsalu Täitevkomitee.

 Vaimulike elulood