Elmar Karu 5.03.1903-25.06.1996

Elmar Karu isa Juhan ja vanema Leenu on pärit Koorkülast, ema Anna Pauline Eerik Patküla Kangro talust. Elmar Karu (05.03.1903 – 25.06.1996) oli psühhiaater, Laur Karu ja Toomas Karu isa, meditsiinidoktor (1939), professor (1944), teeneline arst (1981). Lõpetas 1932 Tartu ülikooli; 1944-75 TRÜ psühhiaatriakateedri juhataja, ühtlasi 1944-49 arstiteaduskonna prodekaan ja 1949-50 dekaan, 1947-65 Tartu Kliinilise Psühhoneuroloogiahaigla peaarst ja Eesti NSV peapsühhiaater. Uurimusi alkoholismi, skisofreenia ja depressiivsete seisundite ning nendega kaasnevate haiguslike muutuste diagnoosimiseja ravi, kohtupsühhiaatria ning psühhiaatrilise abi korralduse ja ajaloo alalt.

Elmar Karu oli pärit Helmest mõisaaedniku perest. Alg- ja osalt keskhariduse omandas ta Tõrvas. Kuna pere polnud jõukas, astus ta

1921. aastal sõjaväkke, tegi seal läbi velskrikursused ja jäi teenima väeosavelskrina. Töö kõrval õpinguid jätkates lõpetas ta 1924. aastal keskkooli ja 1925. a pedagoogikakursused.

Ülikooli arstiteaduskonna lõpetas Elmar Karu 1932. aastal kiitusega. Juba üliõpilasena huvitus ta psühhiaatriast, töötades psühhiaatriakliinikus algul praktikandina, hiljem assistendina. Edasine tööelu kulges kohtumeditsiini instituudis aastatel 1934 -1936, 1936 - 1938 aga töötas Elmar Karu kohtumeditsiini eksperdina. 1937. aastal täiendas ta end Rootsis professor Widmarki juures Lundi ülikoolis.

Doktoriväitekirja kaitses Elmar Karu1939. aastal, töö teema oli alkoholi ainevahetuse uurimine Widmarki meetodi abil. Teadustöid alkoholi oksüdatsioonist organismis, alkoholismi ravist, alkoholijoobe ekspertiisist, skisofreenia patogeneesist ja ravist, depressioonide ravist, psühhiaatriast ja kohtupsühhiaatriast,psühhiaatriakateedri

ajaloost ja psühhiaatria õpetamise meetodeist kogunes hulgim.

Teadlane, praktik, õpetaja1946. aastal sai Eesti psühhiaatria-abis teoks olulise tähtsusega uuendus, millega pandi alus haiglavälise ambulatoorse psühhiaatrilise abi korraldusele. 4. juulil avati Tartu Nõukogude süsteemile vastav nn psühhoneuroloogia

psühhiaatriakliiniku juures dispanser. See töötas kliiniku ruumides ja ühise personaliga algul vormiliselt iseseisva üksusena, hiljem psühhiaatriahaigla osakonnana, täites samuti ka õppebaasi ülesandeid. 1950. aastal loodi psühhiaatria õppetooli juurde tudengite huvialaühendus - üliõpilaste teadusühingu

psühhiaatriaring. Sellest kujunes Elmar Karu ja tollase dotsendi Jüri Saarma juhendamisel peagi psühhiaatriaalaste teadmiste ja kogemuste levitamise kool.

Ringi aktiivsemad liikmed võtsid osa õppetoolis toimuvaist teadusuuringuist, valmis arvukalt võistlustöid, mis leidsid hindamist ülikoolis ja väljaspoolgi. Enamikust ringi kasvandikest sai hea ettevalmistusega täiendus Eesti psühhiaatriaasutustele.

Õppetooli ja kliiniku ühiste jõududega uuriti peamiselt skisofreenia, depressiivsete seisundite ja neurooside patofüsioloogilisi aluseid ja nende eriravi näidustusi. Tööd selles vallas leidsid suurt tunnustust, tulemused publitseeriti ka rahvusvahelistes väljaannetes ja kanti ette paljudel konverentsidel. 1975. aastal anti grupile psühhiaatritele ja farmakoloogidele tööde tsükli eest psühhofarmakoloogia alal Eesti riiklik preemia. Psühhiaatria õppetooli juhataja ameti kõrval töötas Elmar Karu ka paljudel ühiskondlikel ametikohtadel ülikoolis ja tervishoiuvõrgus.    Aastatel 1944 - 1949 oli ta arstiteaduskonna prodekaan, 1949 - 1950 dekaan. Aastatel 1945 - 1968 oli Elmar Karu tervishoiuministeeriumi peapsühhiaatrina üks vabariigi psühhiaatria-abi arendamise juhte. Aastani 1965 oli ta Tartu psühhiaatriahaigla peaarst, Eesti ja Tartu erialaseltsi esimees ja juhatuse liige. 1961 - 1986 oli prof Karu TRÜ teadusliku raamatukogu nõukogu esimees.

1. septembril 1975 siirdus professor Elmar Karu pensionile, aga jätkas konsultatiivset tööd õppetoolis ja kliinikus, hiljem emeriitprofessorina kuni surmani 25. juunil1996. aastal. Oma elu viimaste kümnendite vältel avaldas Elmar Karu mitu psühhiaatria ajalugu käsitlevat artiklit.

Artikli kirjutamisel on kasutatud prof Jüri Saarma ja prof Veiko Vasara „Psühhiaatriakliiniku ajalugu".

MARILIIS VAHE