Valgamaa kunstnik toob looduse tuppa
19.02.2003  

Valgamaalt Koorkülast pärinev  sisearhitektist akvarellist Ruudi Treu ei ütle, kumba ta pintsli alla eelistab, kas loodust või ilusat naist.  

"Need mõlemad on kokku üks loodus," leiab kunstnik.

Loodusläheduse ütleb ta pärinevat oma ilusast kodupaigast Koorkülast, kus ta kasvas ja koolis käis.

Ning mida ta praegugi armsaks peab, ning niisama kaunist väikelinnast Tõrvast Õhne jõe käänulistel kallastel. Seda kohta õppis ta põhjalikult tundma keskkoolis käies.

"Suurepärased," ütles Jakobsoni gümnaasiumi joonistamisõpetaja, paljude viljandlaste kunsti juurde aitaja Rein Grünbach oma koolivenna maalide vaatamise järel. Nad mõlemad õppisid Tõrva Keskkoolis, kusjuures noorem neist, tänane tallinlane, ei jätnud ütlemata, kui ilusasti Grünbach oli koolipõlves joonistanud.

"Ennist, kui ma aitasin neid pilte üles sättida, ei saanud arugi, et see nii ilus näitus on," rääkis kohalik kunstnik Meelik Mälksoo, kui ta kõik kolmkümmend kolm maali väljapaneku piduliku avamise järel ühekaupa ja ka tervikuna üle oli vaadanud.

Ruudi Treu koduseid paiku näeb nendelgi maalidel, mille ta Viljandi kunstisaali on toonud ("Teel koju", "Õhne org", "Valgjärv" ja "Metsajärv"). Aga Treu on maalinud ka Kassarit ja Äksi saart ning teisi-kolmandaidki paiku ehk nagu ta ise ütleb: "Kõik mu maalid on mingi kohaga seotud."

Osa maale on heledamad, teistest pisut kahvatuma värviga. "Need on mu Põhja-Jäämere reisi pealt. Seal on iselaadne valgus," põhjendab kunstnik.

Ta on sõitnud piki Jäämerd Murmanskist Kolõmale ja sealt tagasi Arhangelskisse ning näitab oma maalil meres kohta, kust algab sissesõit Kolõma jõkke. Ta on joonistanud ka üleelatud tormi Kara merel ja kaugusest terendavaid Solovetsi saari.

Üle kümne aasta käis Treu üleliidulistes akvarellistide loomingulaagrites Obi ääres, Uuralites ja mujal, kus nad ilusat loodust talletasid.

Ruudi Treu on lõpetanud toonase kunstiinstituudi mööbli- ja ruumikujunduse erialal ning sisearhitektina töötab ta praegugi. Tema jätkuv töö on Viimsis Laidoneri muuseumis, kus on käsil umbes saja ruumi kujundus.

"Sisearhitektitöö ja joonistamine on mulle võrdselt tähtsad," ütleb Viimsi mõisa uueks looja. Isikunäitusi on ta oma arvates teinud vähe, ehk kümme. Rohkem on ta osaline olnud teiste korraldatud näitustel.

Viljandisse toodud näitus oli enne seda üleval Pärnus Ammende villas. Viljandi kunstisaali ruume peab ta villa omadega võrreldes aga palju paremaks: siin on valgust ja vaatamise ruumi. Eriti oluline on see tema arvates aktipiltide puhul.

Ruudi Treu akvarelle üldpealkirjaga "Lähedalt ja kaugelt" saab Viljandi kunstisaalis vaadata pisut üle kuu aja, 27. märtsini. Väljapanek kujuneb seal ka üheks osaks Johann Köleri 177. sünniaastapäeva tähistamise üritustest.

Helgi Kaldma

Koorküla patrioot  Ruudi Treu*9.06.1944

Seejärel jõudis kõnejärg taas tugevama soo esindaja – Ruudi Treu – kätte. Mees elab praegugi Koorkülas. Samas paigas on ta ka sündinud, kasvanud ja esmased koolitarkused omandanud. Pärast Tõrva keskkooli lõpetamist astus mees Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kuid läks siis üle kunstiinstituuti, mille lõpetas 1968. aastal.

«Sisekujundaja töö kõrval olen tahtnud ikka rohkem tegelda maalimisega,» väitis külaline. Ta on osalenud ka akvarellinäitustel ja käinud kunstilaagrites. Need on tema väitel olnud väga kasulikud ja õpetlikud.

Treu oli ka Tõrva kammersaali sisekujundaja. «Mõningad asjad, mis olid siia ruumi veel kavandatud, jäid tegemata, kuid hea, et niigi sai,» ütles vestluskaaslane amortiseerunud vene kiriku renoveerimise aegu meenutades.

«Kodukoht on mulle alati väga tähtis olnud. Siinsete metsade ja järvede keskel olen end alati väga hästi tundnud,» ütles Treu vestlust lõpetades.

Kõik kohalolnud võisid kohtumise järel suunduda Taagepera kirikusse, kus organist Jaanus Torrim väikese orelikontserdi korraldas.

Emotsionaalne käik lapsepõlveradadel lõppes piknikuga Ruudi Treu koduõuel.

Vello Jaska Valgamaalane 19.08.2008

Tundmatu võib ka tuntuks saada  

22.03.2003  

Ruudi Treu akvarellmaalide näitus "Lähedalt ja kaugelt" Viljandi kunstisaalis on tekitanud elevust — nii hea kunstnik ja temast pole varem midagi kuuldud, rääkimata sellest, et tema loomingust pole midagi ka nähtud!

Ometi on Ruudi Treu (sündinud 1944) näitustel esinenud juba alates 1974. aastast ja seda nii Eestis, Soomes kui tollase Nõukogude Liidu linnades.

Kunstiinstituudi lõpetas ta 1968. aastal. 1975. aastast on ta Kunstnike Liidu liige. Seega on ta kunstis ametlikult sees üle kolmekümne aasta.

Ruudi Treu mäletab end maalinud olevat terve elu, mis sest et hariduselt on ta sisearhitekt, mööbli- ja ruumikujundaja.

Päris tundmatu Treu meile siiski ei ole. Üks meie linna tähelepanuväärsemaid kunstiõpetajaid Rein Grünbach on tema koolivend Tõrva Gümnaasiumi päevilt. Aate-Heli Õun on aga tema instituudikaaslane — algul üliõpilasena, hiljem õppejõuna. Muidugi Aate-Heli Õun teadis, kelle ta Viljandi vaatajate ette kutsus. Tundmatu võib ka tuntuks saada.

"Viljandi kunstisaal on meie päevil üks väheseid paiku — ja mitte ainult Viljandis —, kus näeb veel väga head kunsti, mis toetub klassikale," lausus Ülo Stöör Kölerile pühendatud kunstipäeval eelmisel laupäeval ja kiitis nii Ruudi Treud kui Aate-Heli Õuna näituse "Lähedalt ja kaugelt" eest.

Ka Edgar Viies, kes ju Eesti kunstieluga vägagi kursis, ütles, et ta oli selle suurepärase akvarellisti endale just siin avastanud.

Kõnealuse näituse pealkiri on nii otsetähenduslik, kujundlik kui õpetlik. Akvarellmaalid (maastikud, aktid, lilled ja loomad) on inspiratsiooni saanud lähedalt ja kaugelt. Ka teemadelt on ühed südamele lähemal — emotsionaalsemad, soojad ja armsad — ning teised avarilmsed — täis jäiseid tuuli ja pingsat mõttekülma.

Kunstniku sümpaatia kuulub kodumaistele maastikele, kuid ka võõramaist ilu on ta südamest läbi lasknud ja mõista püüdnud.

Kõnealuse näituse maalidel on vähemalt kaks keskpunkti: kodumaistel "Tee koju" ja võõramaistel "Solovetsid".

"Tee koju" on kõige tavalisem kodune küngasmaa oma lopsakate võsade ja rajakestega, mis ei vii suurele maanteele, kuid kõigi teede algusesse ometi — päikesekollasele unistuste kõrgustikule.

Kodust (kunstnik on pärit mulgimaisest Koorkülast) saavad alguse sellised sisendusjõulised looduspildid nagu "Metsajärv", "Valgjärv", "Loojangu eel" ja "Õhne org". Lõuna- ja Kesk-Eesti ("Äksi") vaadetelt põigatakse põhja ja lääne poolegi ("Põhjarannik" I ja II, "Väinameri", "Kassari").

Nii nagu loodus vaheldub ühest paigast teise jõudes, muutub ka kunstniku palett: kord on see jõuliselt värvikirgas, kord õrn ja läbipaistev. Nii ka akti- ja lillemaalide puhul.

Muide, kunstnik peab kõiki oma loomingu inspiratsiooniallikaid, maastikke, inimesi, loomi ja lilli, üheks tervikuks, mille nimi on loodus.

Kaugelt toodud maalide tähtteos "Solovetsid" on vaade merelt kloostri ja vangilaagrite saartele. See on terve sümfoonia: karge mere hingestatud helid põrkuvad kloostrikirikute kuplitele, algab ärev kellamäng kümnetes tornides... Tuletame meelde, et Solovetsi saartel on vangistuses viibinud eesti kunstnik Johannes Einsild (1891—1928).

Aga Ruudi Treu "Solovetsidele" järgneb terve hulk põhjamerede maale ("Stiihia", "Jäine baikus"), millesse on jäädvustatud tormise mere ja kaugete külmade randade karmi poeesiat.

Iga inimene otsib siit ilmast midagi, olgu ta siis kunstnik või kunstiaustaja. Kes otsib, see leiab, ka sellelt näituselt. Kas või vikerkaare, et nii endas kui teistes maad ja taevast avastada.

Ülo Alo Võsar