Ello Odraks/Mikk

Habras Tõrva tüdruk Ello, kes mängis klaverit ja akordioni ning laulis kõigis koorides peale meeskoori, on tegurõõmsa järjepidajana juhtinud Virumaa kultuurivoogusid neli aastakümmet.

“Elasin lapsepõlves Koorküla mõisa juures, vanaema oli mõisa virtin ja ostis, kui mõisad kadusid, mõisa aia. Tema pojad ehitasid maja. Mõisas oli raamatukogu, rahvamaja, side, sinna tuli rahvas, seal elu kees. Olin selle elu sees,” rääkis Ello Odraks. “Meil oli kodus klaver. Onu mängis klaverit ja õpetas mulle noodid selgeks.

“Väikeses külakoolis pandi kõik laulma, tantsima, näitemängu tegema, kes tahtsid. Mina tahtsin. Ja sain hakkama.”

Kümne kilomeetri taha Tõrva keskkooli käimine oli Ello Odraksi arvates väga kihvt. Ainult hommikul oli uni. Võhma jätkus piigal nii laulmiseks kui ka võrkpalliks.

“Laulsin igas kooris peale meeskoori. Orkestris mängisin klaverit ja akordioni. Kui kultuurikooli kuulutust lugesin, arvasin, et sinna pean minema, kuhu siis ikka. Ega ma ei kujutanud ette, mis see kultuurikool täpselt on,” rääkis Ello Odraks.

Rakvere upub

“Viljandi kultuurikoolis anti igast asjast maitse suhu, süvitsi minekuks oleks tulnud edasi õppida. Oleksin õppinud, aga olin väga vaesest perest: ema jäi pärast sõda kolme väikese lapsega üksi,” lausus Odraks ja jutustas, kuidas ta läks pärast seitsmendat klassi põllumajanduskooli õppima, sest agronoomi palk oli 800 rubla. “See oli nii suur raha. Minu ema ei saanud kolhoosist üldse palka, sai viljateri. Kuu aega käisin seal koolis, siis tulin ära - ei istunud.”

Rakveret oli Ello Odraks enne siia tööleasumist näinud ainult korra läbisõidul ekskursioonil Lenigradi. “Mäletan, et ütlesin teatrimäest alla sõites, et see linn on nii all orus, et kui tuleb veeuputus, siis upub küll ära.”

Rakveres vaadatud koolist tulnut nagu imeinimest: see peab maailma tark olema. “Olen mõelnud, et koolist tulnut ei tohi jätta kohe üksi tööle, kus on vaja nii võlumise kui ka allaneelamise oskust, taktitunnet. Uljas noor ei mõtle ju alati, kuidas ta midagi ütleb.”

Elu kui looming

“On väga tähtis, kes on su kõrval,” arvab Ello Odraks. Eriti tähtis on perekonna toetus. “Nõuab arusaamist, et kultuuritöötaja ei käi õhtul väljas lõbutsemas, temal on pidu siis, kui pidu ei ole. Kui pole usaldust, ei tule midagi välja.”

Kui kokku juhtuvad kaks hingelt kunstnikku, muutub elugi loominguks, tõestab Odraksite suvemaja ja seda ümbritsev kaunis koduaed Vainupeal. “Siin oli lage maa. Raamatust uurisime, missuguse vahega puid-põõsaid istutada. Harry tegi auke ja mina istutasin.”

Kodukultuuri on aidanud seada emalt päritud osavad näpud. “Iga inimene peaks oskama natuke kududa või pitsikese ära heegeldada. Ei kujuta ette elu õmblusmasinata. Kes selle ääre siis palistaks?” arutleb perenaine Odraks.

Hästitegemise põhimõtet austav 12-aastase staaþiga Virumaa Poistekoori direktor Odraks aga ei saa nõustuda õpetajaga, kes ütleb, et tal ei ole terves gümnaasiumis viisipidajaid lapsi. “Mõnes saja lapsega põhikoolis kõik laulavad. Kas sinna paika on Jumal siis istutanud kõik hästi laulvad lapsed? Üks dirigent on teha-tahtja, teine võtab tööd kui sundust.”

Ello Odraks ei salli hingetut tööd ja arvab, et kõik saab alguse juhist, on see siis dirigent või kultuurijuht, kelle järel minnakse ja kelle üritustele tullakse.

Visaduse võlu

Ello Odraksi kui Lääne-Viru Ühisomavalitsuse kultuurispetsialisti ülesandeks on kultuurijuhtide koolitamine ja ühisomavalitsuse jagatud rahade finantsaruannete kontrollimine. Ka kogu muusika, laulu ja koorialane infovahetus ning taidlejate mobiliseerimine suurüritusteks kuulub töö hulka - et igaüks oleks õigel ajal õiges kohas.

“Kontrollimine on raske töö. Paljud aruanded tuleb saata parandamisele: mõni toob virna arveid, aga pole ühtegi maksedokumenti. Kui delikaatselt inimesele viga ei seletaks, tundub talle, et teda ei usaldata,” tõdeb Odraks, keda teeb murelikuks, et kultuurijuhid ei tunneta end juhina.

Neljakümneaastases kultuuritöös pole miski suutnud Ello Odraksit sedavõrd vihastada, et oleks tulnud mõte ametit vahetada. “Mõni hetkeline tõrge on tekkinud, aga siis hakkad jälle kuskilt otsast peale ja läheb jälle. Kogu aeg oled elu ilusama poole sees, selles on selle elukutse võlu.”

Vaadates tulevikku, arvab kultuurikogenud Ello Odraks, et Euroliidus jääb kultuur ilmselt ikka selleks, mis ta on olnud. “Pole teisedki muutused suutnud kultuuri kõigutada,” nendib ta. “On küll tõusud, mõõnad ja raskused, aga rahvuskultuur ja külakultuur jäävad. See ongi ju meie paljuotsitud Nokia - ainulaadne terves maailmas. Kõik teavad, mis asi on shoti seelik. Olen palju mõelnud, miks ei võiks sama tuntud olla Eesti laulupidu?”

Inna Grünfeldt