Ema (Ella Mikk) mälestuste järgi Rein Mikk.

Sain Ainver Roberti ja Aino käest P. Maasiku 60 a sünnipäevale pühendatud mälestuslehe.

P. Maasik on sündinud 24. juunil 1871. a Valgamaal, Patküla Ojatarel. Tema isa Tõnis ja ema Ann olid mõisa kandikoha pidajad, mille nad olid mõisa kõlbmata söödi ülesharimisel ise rajanud. Peeter oli 6 aastane, kui isa kolis üle Helme valda, kus ta keset metsa maja ehitas, hakkas metsa juurima ja sellest kohast sai hiljem Kuke talu. 11. aastasena viidi Peeter, kes oli perekonna kuues ja ühtlasi ka kõige noorem võsu, Helme vallakooli, kus ta sai oma esimese hariduse. Kooli juhatajaks oli tol ajal saksameelne Mart Jakobson, kes oli alaliselt sõjajalal     C. R. Jakobsoniga (laul Nalja Märt ja Kalja Pärt) Vallakooli lõpetanud, läks Peeter 1885. aastal Helme kihelkonnakooli, mille lõpetas 3 aastaga. 1888. aastal ostis isa Koorkülla Peetrile Utsu talu. Koht oli algul väga vilets, ent hoolsa harimise tõttu on kujunenud Utsu eeskujulisemaks ja suuremaks taluks ümbruskonnas. 

Peeter Maasik on elav seltskonna- ja rahvategelane. Ta on abiks olnud igal pool nõu ja jõuga. Kuid juhtivatest kohtadest on ta alati meeleldi hoidunud. (Vallavanema ameti kohta ütleb ta, et see olevat nagu paar pastlaid, mis natukese aja kandmise järele visatakse prügihunnikusse!)

Juubilar on 60. aasta jooksul loonud palju väärtuslist, eeskujuks olnud oma põllumajandusega ümbruskonnale, nii et Utsu talu tuntakse laialt ja lugupidavalt. Eks see ole ilusam hinnang tublile töömehele tema aupäeval.

Palju aastaid, sooja päiksepaistet, häid kordaminekuid, õnne ja ülimat vaimlist rõõmu soovivad südamliku lugupidamise ja austusega

Alide ja August Järveküll

Anton Suurkask perekonnaga

ohannes Tõnisson

Taluomanik korraldab Valgjärve kallast. Sügisel puhastas Koorküla"Utso" taluperemees Peeter Maasik oma talu piiridesse kuuluva legendaarse Valgjärve kaldaosa metsikust võsast. Kevadel asub P. M. sinna kõnniteid rajama ning ilupuid, -põõsaid istutama. Seni oli selle looduslikult väga ilusa järve kallastest pargiks korraldatud vaid väike osa, mis kuulub riigile, kuna enamik kaldaist talude omandus ja korraldamata.

Postimees 1935, nr 37, lk 6

 

 

  Ees: An Maasik (Einer) ja Peeter Maasik

 Utsu talu laut 1920.JPG

 

 Utsu talu puhaslaut 1920 aastal.

 .Utsu talu laut 1968.jpg

 Sama laut pärast sõda, 1968. aastal.

 Utsu talu loomad Valgjärve ääres.

Udsu kari,1920.JPG

  Ema ja isa käisid mitmeid kordi ära Utsu talust, kuid peremees võttis nad alati tagasi. Pidi ikkka hea inimene olema. Ta tütred olid olnud emale sõbrannad ja isa oskas talus kõiki töid.

Utsu Maasik (Peeter Maasik) läks läbi metsa tagasi minema Loodi ja seal oli teda jalast haavatud ja seal suri ta ära. Loodil oli tal tütrel asunikukoht ostetud. Hobune läks lõhkuma ja perenaine oli vankrist maha kukkunud, puusaluu katki ja oli ka Valga haiglas. Ta oli pärast kaua aega voodis. Aga tööd tegid nad mõlemad. Perenaine tegi hirmsasti tööd ja peremees ka. Harva kui ei teinud. Seal oli tütar Loodis Järvekülas ja poeg oli surnud. Kunagi olin ma oma kodus, Utsu talu muru peal oli auto. Ma läksin vaatama, siis järve veerest tulid Utsu vanem tütar Linda, (vist vastupidi, Alide) Loodis oli Liide (Alide). Ma küsisin, et kus nad siis sõja ajal olid. Ütles, et Linda on Austraalias, tema tütar (Laine) ka koos Austraalias ja too oli ammu. Ma ei tea, kas ta elab või ei. Lindal oli üks poeg Rein?, sama vana kui Aino, veidi noorem. Aino juba kõndis. Me käisime Jeti poodis ja ostsime šokolaadikomme ja ühe luti ja läksime seda poissi ka vaatama. Ta on Ainost vist paar aastat noorem. Ei olegi vist kedagi pärijat seal. Kui Austraalias too poeg elab, vaevalt et ta siia tuleb.