VOLDEMAR PEEDU p VAHTRE

(kuni 20. juunini 1935 VORST), kapral (1919).VR II/3, nr 1262/15.09.1920 „8 jalawäe polgu kapralile Woldemar

WORST’ile hinnates wahwust,mis ülesnäitanudlahingus5 nowembril 1919 a.Marienhauseni alewi all“.

Sündis 29. (vkj 17.) märtsil 1894 Viljandimaa Helme

kihelkonna Koorküla vallas mõisatöölise peres.  

Abiellus 4. juulil1920 Helme kirikus Minna Jerviga

(1893–1979). Lapsed:Arthur (1921), Martin (1922)

a Elmar (1925).Õppis Koorküla vallakoolis.

Võttis osa Esimesest maailmasõjast, langes1915 Poolas sakslastekätte sõjavangi, vabanes detsembris 1918.

Vabadussõjas osales 1919. aasta 27. märtsist 2. diviisi tagavarapataljonis,kust viidi aprillis Tartu kaitsepataljoni

2. roodu. Mais 1919 määratiümberformeeritud 8. jalaväepolgu

3. roodu, juunis arvati polgukuulipildujate komandosse,

oktoobris viidi üle 1. kuulipildujate roodu.

Võttis osa lahingutest Punaarmee vastu Lõuna-Eestis, Kirde-Lätis jaNarva rindel. Demobiliseeriti aprillis 1920.

Vabaduse Ristile lisandusid 10 000 marka ja Vabadussõja Mälestusmärk.Sai maist 1928 Valgamaa Jõgeveste

valla Jõgeveste mõisast eraldatud22,50-hektarise

Kannutare talu, mida seni oli rentinud abikaasaisa.

Krundil oli vana rehielamu kõrvalhoonetega. Talu kinnistati temanimele septembris 1929. Oli talunik.

Siseministri otsusega määrati 20. juunil 1935 senise halva kõlagaVOLDEMAR VAHTRE VR II/3311 perekonnanime

Vorst asemele Vahtre.

Oli Kaitseliidu Valga Maleva Helme malevkonna Jõgeveste kompaniija VRVÜ Valga osakonna liige. Voldemar Vahtre suri

10. juulil 1943 Valga linna haiglas. Maetud Helme kalmistule.

EELK Helme koguduse sünnikanne nr 117/1894; Helme valla per reg 3:436; Helme vallavalitsuse surmaakt nr 36/1943;

 ERA, f. 63, n. 17, s. 362; ERA, f. 675, n. 3, s. 629; poeg Arthur Vahtre andmed (juuli 1996).

Jaak Pihlak, Viljandi Muuseumi direktor  

Vabadusristi II/3 teise liigi kolmanda järgu Kavaleri

Voldemar Vahtre (sündinud Vorst)

ELULUGU

Voldemar Vorst sündis 29. märtsil 1894.a. Koorküla vallas Valgamaal. Nime vahetanud siseministeeriumi otsusega 20. juunil 1935.a. „Vahtre“. Ta sündis Koorküla mõisa kutsari pojana paljulapselises peres. Isa oli Peedu Vorst ja ema Anna  Veri. Nende sünniaegasid kahjuks ei tea. Voldemaril oli viis õde ja üks vend. Ta õppis Koorküla algkoolis.

I Maailmasõja ajal osales ta Vene armees kuulipildurina (mis väeosas, ei tea). Langes kusagil Poolas vangi. Suurema osa vangisoleku ajast oli ta tööl ühes Saksamaa suures talus. Peale vangist vabanemist oli ta ühe nädala kodus ja astus siis vabatahtlikult Vabadussõtta (mis väeossa, täpselt ei tea, aga lugedes raamatu „Vabadusssõda“ II kõidet, leidsin sealt ühe pildi esimese kuulipildurite roodu kohta, mis oli ka meie kodus olemas).

Isa jutustuse järgi sai ta Vabadusristi sõdides kuulipildurina Landeswehr`i vastu Lätimaal. Ta oli ühe lahingu ajal heal positsioonil. Kui väeosad mõlemalt poolt taganesid, siis hoidis tema tule all mõlemalt poolt ründajaid, kuni tulid uued väeosad ja rinne jäi püsima. Pärast Landeswehr`i purustamist sõdis ta Narva rindel, millest olid tal väga võikad mälestused. Nimelt enne vaherahu sõlmimist alustasid vene väed marulist pealetungi. Selles rindelõigus, kus tema oli, koosnesid pealetungijad hiina väeosade sõduritest. Need olid purju joodetud ja nad tulid pealetungile püsti, kuni traattõketeni. Neid tuli lihtsalt kuulipildujaga maha niita. Millal  ta kaprali auastme sai, ei tea (oli see Maailmasõda või Vabadussõda).

Pärast sõda ta abiellus Minna Järv (Jerv) Hansu tütrega (sündinud 20. oktoober 1883.a. Jõgeveste vallas, surnud 08. jaanuaril 1979.a.). Neil oli kolm poega:

Artur Vahtre, sündinud 19. mail 1921.a. Viibis II Maailmasõjas Saksa armees 20 diviisi kahurväes. Pärast sõda oli vangilaagris Oonega järve ääres, kus haigestus tüüfusesse ja vabastati tervise tõttu.

Martin Vahtre, sündinud 23. oktoobril 1922.a. Töötas saksa okupatsiooni ajal „Siemens Ostland`is“ elektriliinide ehitusel ja armeesse ei kutsutud. Pärast Eesti okupeerimist venelaste poolt mobiliseeriti Punaarmeesse ja sai Kuramaal  haavata.

Elmar Vahtre, sündinud 30. juunil 1925.a. II Maailmasõja ajal mobiliseeriti Saksa armeesse 20. diviisi, sanitarina. Hiljem teenis 20. diviisi Peasidumispunktisanitaarhobuveokil. Sõjavangina viibis eisalgu Novosibirskis, pärast Kemerovi vangilaagris. Sealt vabastati tervislikel põhjustel. 

 

Isa jäi pärast Vabadussõda elama abikaasa koju Jõgeveste valla Kannutare asunikutallu ja loobus maa saamisest. Seetõttu sai ta raha, mille eest ostis väga kalli Belgia jahipüssi (ümbruskonnas oli see üks kõvemaid relvi). Teada oli, et seda püssi soovis endale ka kohalik metsavaht. Kui isa ükskord orava maha lasi, konfiskeeris metsavaht püssi, lootuses, et see jääb talle. Kui ta viis püssi kohaliku konstaabli juurde juhtumi registreerimiseks, võeti püss ka tema käest ära. Püssi lõplikuks „omanikuks“ jäigi tolleaegne Tõrva kohalik konstaabel.

Eesti Vabariigi ajal sai ta  riigi poolt mingi soodustuse arstiabi ja rohtude ostuks. Selleks oli raamat (tšekid), kuhu kanti sisse ostetud ravimid ja arsti visiiditasud, mille siis pank kas osaliselt või täielikult välja maksis.  Isa oli ka Kaitseliidu liige ning osales laskevõistlustel.

Miks meie perekond pääses 1941.a. küüditamisest, ei oska öelda. See võis olla tingitud ka isa vahepealsest nimemuutusest, sest Vabadusristi kavaleride registris on isa toodud kaks korda: nii  Voldemar Vorstina kui ka Voldemar Vahtrena. Kuulduses käisid, et küüditamise ajal  olevat  kedagi Vorsti nimelist otsitud, kuid sellenimelist polevat leitud. Meie elukoha ümbrusest õnneks ei küüditati üldse kedagi (ilmselt polnud pealekaebajaid). Voldemar Vahtre Vabadusrist ja kõik dokumendid jäid kadunuks teise küüditamise aegu. Meie saime selle tulekust teada päev varem. Ema (Minna Vahtre) läks siis nii endast välja, et peitis ära kõik dokumendid,  pildid ja Vabaduseristi.  Kuid hiljem ei mäletanud enam, kuhu ta need oli peitnud.

Isa oskas hästi ka kannelt mängida. Ta oli abivalmis, tegi head puutööd ning puhastas kõik Kannutare talu põllud kividest (neid oli seal ikka päris palju). Kivide lõhkamine toimus enamasti kesapõllul, Võidupühal. Neist kividest ehitati  Jõgeveste uue algkooli vundament (see koolimaja hävis  sõja käigus täielikult). Kohalikud inimesed pidasid isast väga lugu.

Selle eluloo kirjutas Voldemari noorem poeg Elmar. Mul on nii kahju, et ei kirjutanud isa mälestusi üles. Enda sõja- ja vangilaagri mälestused panin kirja, need on laste poolt  ka raamatuks trükitud ja suguvõsale jaotatud.

Elmar Vahtre

november, 2006.a.

Tõrva linn, Eesti