Koorküla Valgjärv

Foto Rein Mikk 1985

 Kuulsamaid järvi ümbruskonnas, 3 km Koorküla keskusest lõuna pool, 70,9 m merepinnast kõrgemal. Oma 44,1 ha suuruse pindala poolest on ta Koorküla järvestikus esikohal. Väga sügav (26,8 m, keskmine sügavus 8,5 m) ja hästi liigestatud kaldajoonega veekogu. Kõige sügavam on järve lõunaots umbes 50 m kaugusel kaldast. Varem on veetase olnud märgatavalt kõrgem; 1926. a. paiku on veetaset umbes 0,5 m võrra alandatud. Järve põhja- ja läänekaldal on ülekaalus põllumaad, mujal mets. Kaldad on valdavalt kõrged ja järsud, eriti lõuna pool, peaaegu kõikjal liivased või kruusased, ainult läänes laugemad ja mudasemad.
   Järve põhi
on rahutu reljeefiga. Esineb kaks väga sügavat vagumust, üks järve kirdeosas, teine järve lõunaosas; nende vahel järve keskosas on poolsaare kohal umbes 1 m sügavusel madalik ("Mõisa ase") vaiehituse jäänustega; teine madal koht ("Mägi") on järve kaguosas. Põhi on ka sügavamal kaetud õhukese rohekaspruuni mudakihiga.
   Valgjärv on väikese valgalaga ja nõrga läbivooluga järv. Vesi on heleroheline kuni kollakasroheline ja väga läbipaistev (3,7-4,5 m); talvel suureneb läbipaistvus pisut veelgi (4,6 m). Vesi on järves selgelt kihistunud.
   Taimeliike on palju (üle 25), tänu läbipaistvale veele leidus neid veel 9 m sügavusel. Haruldustest leidus järves järv-lahnarohtu, tömbilehist ja punakat penikeelt, samuti
järvedes ühte vähem esinevat penikeele värda (Potamogeton X nitens) ning rohkesti järvepalli. Zooplanktonis leidub võrdlemisi haruldasi tiib- ja süvikusõudikut, järve jämekoodikut jt. liike.
Kalafaunas on tähtsal kohal latikas ja särg, leidub haugi, ahvenat, linaskit, roosärge, kiiska, kokre ja lutsu. Siit on saadud kuni 3 kg raskusi ahvenaid. Järves elutseb jõevähki.
Rohkesti on näha ondatra tegutsemise jälgi.
Järv pakub väga häid võimalusi suplemiseks ning latika-haugi järvena kalastamiseks. See veekogu kaunistab oluliselt maastikku, seepärast on ta koos oma kauni ümbrusega (kuni 300 m kauguseni kaldast) kohaliku kaitse alla võetud.
Valgjärv on ka väga tähtis arheoloogiline objekt. Tema keskosas
oleval madalikul ("Mõisa ase") asuvad 1310-1430 aasta vanuse vaiehitise jäänused, mis on võetud arheoloogilise kaitse alla. Siin on olnud muistsest eesti kogukonnast eraldunud üliku kindlustatud elukoht. Järve kagunurgas asuv "Silmaallikas" on tõenäoliselt muistne ohvriallikas. Seoses vaiehitise jäänustega on rahva seas väga laialt levinud muistend venna ja õe pulma ajal vee alla vajunud mõisast. Seda muistist olevat uurimas käinud paljud tuntud tegelased, teiste hulgas ka Hugo Treffner. Alles arheoloog J. Selirand selgitas lõplikult Valgjärve saladuse Aare Mäemets.

 Eesti NSV järved ja nende kaitse.Tln., 1977

 

Valgamaal Koorkülast kolm kilomeetrit lõuna pool asub künklikus moreenmaastikus kaunis ja salapärane Koorküla Valgjärv. Selle põhjas on peidus ehitis, mis on andnud ainet mitmele legendile ja ühtlasi tekitanud suurt huvi sukeldujate ning allveearheoloogide seas.

Koorküla Valgjärv on glatsiaalse tekkega veekogu: selle nõo on uuristanud jääsulamisvesi; kuid on arvatud, et järve kohal võis olla ka vana org. Arvatavasti on Valgjärve veepind olnud kunagi kõrgem, millele viitavad astangud veekogu kallastel [14].

Valgjärve idakallas on kitsas metsaga kaetud vallitaoline kõrgendik, millest ida pool madaldub maapind sooks. Metsane ning kõrge on ka põhjakallas, mida ilmestab vana kaskede allee. Järvest läänepoolsed alad on olnud põldude all. Otse läänekalda keskosas ulatub järve madal ja lai poolsaar.

Valgjärve pikkus põhjast lõunasse küünib 1200 meetrini, suurim laius aga 600 meetrini. See on üks Eesti sügavamaid järvi: veekogu suurim sügavus on ligikaudu 28 meetrit (# 1). Järve põhjareljeef on väga muutuv: näiteks läänekalda poolsaare tipust algaval veealusel seljandikul ulatub veekogu keskel sügavus ainult ühe-kahe meetrini. Kuigi Valgjärve veepinda alandati 1926. aasta paiku kraavi süvendamisega umbes poole meetri võrra on praegusajaks väljavool ummistunud ning veepind taas tõusnud endisele tasemele.

Ilmselt on Valgjärv oma nime saanud selge ja puhta vee järgi, mis tegelikult on hele- või kollakasroheline. Selles selges vees küünib läbipaistvus isegi kuni viie meetrini. Kuna kallaste liivases ja kruusases pinnases leidub vähe vees lahustuvaid aineid ja vee sissevool järve on peaaegu olematu, sisaldab Valgjärve vesi vähe mineraal- ja orgaanilisi aineid.

Nagu mitmes teises sügavas järves, on ka Valgjärve vesi suvel selgelt kihistunud: teatud sügavuses – hüppekihis – muutuvad vee temperatuur ja lahustunud ainete sisaldus mõne meetri ulatuses järsult. Sestap on pinnalähedane vesi hapnikurikas, rauaühenditevaene ja nõrgalt aluselise reaktsiooniga. Põhjalähedane veekiht seevastu aga vähese hapniku- ja suurema süsihappegaasi sisaldusega, rauarikas ja nõrgalt happese reaktsiooniga.

Taimestik on Valgjärves hõre, kuid küllaltki liigirohke. Läbipaistva vee tõttu võib siit taimi leida isegi kuni üheksa meetri sügavusest.

Kalu on järves üsna rikkalikult. Rohkesti on latikat ja särge, kellele arvukuselt järgnevad haug, ahven, linask, roosärg, kiisk, koger, luts. Järve on üritatud tuua sisse koha ja riipust, aga need pole siiski suutnud siinsete oludega kohaneda.

Soodne elukeskkond on Valgjärv jõevähile. Kontrollimata teadete järgi olevat selle vähipopulatsioon 1960. aasta paiku hävinud, kuid on nüüdseks jälle taastunud.

Valgjärve tekke kohta on mitu muistendit. Üliõpilasena võtsin osa Eesti teaduste akadeemia järvede uurimise ekspeditsioonist. Toona – 1952. aastal – sattusin ka esimest korda Koorküla Valgjärvele. Töötasin sellel ekspeditsioonil praktikandi-hüdrokeemikuna, mõõtes peale järvevee üldiste näitajate – temperatuuri, läbipaistvuse ja värvuse ka mõningaid keemilisi parameetreid, nagu hapnikusisaldust, karbonaatsust ja happesust (pH). Juba esimesel käigul Valgjärve juurde lummas mind selle veekogu eriskummaline ilu. Tol korral kuulsime kohalikelt elanikelt jutte salapärase ehitise jäänustest järve põhjas.

Ligikaudu järve keskel paikneval veealusel seljandikul võib vaikse ilmaga näha üksteise kõrval lebavaid palke ja palgijäänuseid. Nendega on rahvas seostanud Valgjärve teket – selle kohta on kirja pandud päris mitu muistendit, neist tuntuim pärineb rahvaluulekogujalt Matthias Johann Eisenilt [2].

Eiseni ülestähenduse järgi olnud praeguse Helme Valgjärve ehk Koorküla järve asemel tore loss. Seal elanud oma õega rikas härra, kelle südames löönud lõkkele keelatud armastus õe vastu. Hea maksu eest olnud preester valmis neid paari panema. Siiski ei julgenud ta päris omapead noorpaari laulatada, vaid käskinud paavstilt luba küsida. Noor mõisnik läkitanudki paavstile ohtralt kingitusi ja saanud seepeale ka loa. Seejärel pikalt aega viitmata saatnud ta ümberkaudsetele mõisnikele sõnumid ja palunud neid pulma. Samuti kutsunud peigmees kokku noormehi ja neidusid talurahva hulgast, kellele ta lossiõues toreda söömaaja tahtnud anda. Kui talurahvas pulmapäeval pulma tahtnud minna, tulnud lossimäel vastu hall vanamees, kes käskinud neil koju tagasi minna. Vanamehe nägu olnud seejuures nii tõsine, et keegi ei julgenud vastu hakata, vaid kõik pööranud kärmesti ümber. Seevastu saksu olnud pulmatuba otsani täis. Kui preester pidanud laulatust alustama, astunud peigmehe onu peiu ette ja manitsenud teda südamest, et ta õde enesega laulatada ei laseks. Peigmees naernud onu manitsuste üle ja ütelnud enesel paavsti loa taskus olevat. Nähes, et peigmees oma ettevõttes kindlaks jääb, hüüdnud onu: “Et võtke siis hukatus vastu, kes te hukatust otsite!” Kui ta oli selle välja öelnud, rutanud ta õue, hüpanud hobuse selga ja kihutanud oma teed. Kui onu teisel päeval pulmamajja tagasi tahtnud minna, ei näinud ta enam kuskil mäge, mille otsas tore loss oli seisnud. Mäe ja lossi asemel lainetanud hoopis suur järv, mille põhjas paistnud lossi torniotsad. Sestsaadik kannab järv Valgjärve ehk Koorküla järve nime [2].

Teises Valgjärve teket käsitlevas legendis on mõisa häving pulmapeo ajal seotud öise tugeva äikesevihmaga [12]: välk süüdanud mõisa põlema, ränk vihmasadu uputanud kõik põgeneda püüdnud pulmalised ja ka kogu mõisa.

Eesti kirjandusmuuseumi arhiivist võib leida aga veel ühe laulatusega seotud muistendi. Selle järgi elanud muistsel ajal Koorkülas mõisnik, kes hakanud oma õde armastama. Mõisnik olevat kutsunud preestri armulauda andma. Kuna õde seisnud meheleminekule vastu, polnud ka pühaisa nõus laulatust korraldama. Surma ähvardusel sundinud mõisnik siiski end õega paari panema, mistõttu pidanud preester mõisniku tahtmisega leppima. Pärast laulatust läinud preester Koorküla ojale käsi pesema, täheks, et ta on süüta. Kuna ta olevat oma käteräti mõisahärra juurde unustanud, saatnud ta kutsari seda ära tooma. Naastes leidnud kutsar orus järve lainetamas. Seda oja nimetatakse sellest peale Käteräti ojaks.

Rahvajutu järgi elavad Valgjärves ka vee-elanikud. Olevat juhuseid, kus kalameestel kutsutakse kalad paadist vette tagasi. Samuti olevat Valgjärvest kuuldud kirikukella häält [14]. Jälgimisel aga selgus, et Helme kiriku kellalöögid kajavad järves vastu.

Kirja on pandud sedagi, kuidas Koorküla härra olevat tahtnud Valgjärve tühjaks lasta, et näha, mis seal põhjas on. Kuid härrale olevat unes öeldud, et kavatsus õnnestub ainult siis, kui ta oma proua ohverdab. Härra sellega ei nõustunud ning järv jäänudki alla laskmata.

Lähikonnas leiab teisigi rahvajuttudega seotud paikasid. Kohe järve külje all, selle kaguosas, on Silmaallikas, mille veega on ravitud silmi. Allikast on leitud odaotsi, sestap on seda peetud ohvriallikaks [8].

Valgjärve lähim naaberjärv on üle maantee asuv Udsu, mida kutsutakse ka Uudsu või Linsi järveks. See järsukaldaline veekogu on Eestis sügavamaid: suurim sügavus ulatub 30,2 meetrini. Järve roheka värvusega vesi paistab hästi läbi – kuni viie meetrini. Kohalikud elanikud räägivad, et Udsu järv varjab samuti saladust nagu Valgjärvgi: muistendi järgi olevat kunagi siin veepõhja vajunud kirik.

Udsu järvest veidi põhja poole jääb Linsi saareaed, kuhu muiste viidud mitmesuguseid ohvriande, samuti nähtud seal viirastusi. Muistendi kohaselt pidi hiiest puu raiunud inimest tabama õnnetus.

Mõni kilomeeter Valgjärvest ida pool on kaunis Pikre järv, mille lõunakaldal asub hiiekoht, kus toodud ohvreid äikesejumal Pikrile [6].

Teatakse veel jutustada, et Aitsra ja Koorküla rabast läheb läbi salapärane tee, mis on tuntud Rootsi tee nime all. Laugaste vahel pidavat näha olema kõrged vankrilaiused seljakud, mida mööda Karl XII olevat liikunud Härgmäe poolt Valga peale.

 Endise Koorküla mõisa lähedal Õhne ürgoru nõlvas, vana mõisapargi vastas, on maa sees hulk looduslikult, voolava vee uuristusel tekkinud koopaid. Sõdade ajal, aga ka 1941. ja 1944. aastal olevat nendest kõige suuremat koobast, nn. Saali, kasutatud varjupaigana.

Koorküla Veskijärve juurde jääb Kullamägi, kust olevat leitud kullast kõrvarõngaid, sõrmuseid ja ehtenõelu. Kulda mägi muidugi ei sisalda, kuid muistsel ajal olevat siin olnud pelgupaik [8].

Esimesed tuukrid Valgjärve põhjas. Teadaolevalt on Koorküla Valgjärve tekkeloo esimesena kirja pannud Riia munk Siegbert oma Liivimaa kroonikas. Ta on märkinud, et “see umbes aastal 1300 sündinud oli”. Paraku pole mainitud kroonika praegusajaks säilinud, küll aga on seda tsiteerinud baltisaksa kirikuõpetaja ja kodu-uurija August Wilhelm Hupel 1782. aastal oma teoses “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” [4]. Tema raamatus on ka kirjas, et juba 1640. Aastal toonud kohalik mõisnik von Andrep Valgjärvele tuukrid, kes sukeldunud järve põhja. Seal näinud nad mõisahooneid ja toonud välja mõned esemed, kuid pärast üht rikkalikumat leidu olevat nad minema hiilinud, võttes varanduse kaasa.

Koorküla Valgjärvest pajatavat muistendit on rohkesti kajastatud 19. sajandi väljaannetes. Peale Matthias Johann Eiseni on sellest kirjutanud Jaan Jung [5] jt. 1869. aastal käis üliõpilasena Valgjärvel Hugo Treffner. Sukeldudes järve põhja, leidis ta sealt mutta vajunud puuehitise jäänused. Suurte raskustega olevat tal õnnestunud tungida laepalkide vahelt ka hoone sisemusse, kus ta leidnud alt kõva põranda, sellel rohkesti savinõude kilde ja sütt. Avastatu kohta tegi Hugo Treffner ettekande Õpetatud Eesti Seltsile, kuid hoone päritolu kohta ta arvamust ei avaldanud. See-eest pakkus ta välja ühe võimaliku põhjuse, miks hoone oli vee alla sattunud: kõrgemal paiknev järv oli suure vihmaga üle kallaste tõusnud ning madalamale uue järve tekitanud.

1880. aastal käis Valgjärve puujäänustega tutvumas tolleaegne ülikooli mineraloogiaprofessor ja arheoloog Constantin Grewingk [3], kes väitis, et nägi järve põhjas väikese mõisa hooneid.

Esimene eesti rahvusest asjaarmastaja-arheoloog Jaan Jung seevastu kinnitas 1898. aastal, et Valgjärve põhjas paiknevad palgid pärinevad vee kohale ehitatud parvest, mille peal kauges minevikus olid elanud inimesed [5].

Elav huvi Koorküla Valgjärve vastu tekkis möödunud sajandi kahekümnendail aastail [9]. Ei arutletud mitte üksnes järve põhja uppunud mõisa üle, vaid maaliti mõttepilte isegi tervest linnast, mille põhjuseks peeti kas maavärinat või maakoore pealmistes kihtides asuvate õõnsuste sisselangemist. Seevastu Matthias Johann Eisen, kes käis Valgjärvel 1921. aastal, arvas, et tegu võis olla lihtsalt järve põhja vajunud palgiparvega, mitte aga mõisa või mõne muu hoone jäänustega.

Esemekillud ja puiduproovid aitasid vanust määrata. Uuesti avanes mul võimalus osaleda Valgjärvega seotud teadusuuringutes 1965. aastal, kui mul paluti radiosüsinikumeetodil dateerida teaduste akadeemia arheoloogide toodud puiduproovi. 1958. aastal oli ajaloo instituut Jüri Seliranna juhatusel korraldanud ulatusliku uurimistöö Valgjärve kohta. Eesti arheoloogidel oli see esimene veealune ekspeditsioon, millest võtsid osa ka tolleaegsed Pirita vetelpäästejaama tuukrid.

Tööde käigus selgus, et palgijäänused paiknevad umbes 700 ruutmeetri suurusel alal. Palkide vahel oli jämedamaid poste, aga ka peenemaid vaiasid. Kuna palkidel ja postidel võis näha põlemisjälgi, oletati, et ehitis oli hävinud tules.

Et hinnata tolle rajatise vanust, oli arheoloogidele abiks põhjamudast palgijäänuste vahelt leitud keraamika – savinõude killud. Varem oli selliseid nõusid leitud esimese aastatuhande teise poolde kuuluvatest Lõuna-Eesti linnustest: Rõugest, Kuigatsist, Unipihast ja Peedult. See lubas eeldada, et ka Valgjärve ehitise jäänused pärinevad sellestsamast ajajärgust. Ühtlasi kinnitas seda dateeringut asjaolu, et Valgjärve edelatipu juurest kuivanud allikast oli leitud mõned samasse aega kuuluvad odaotsad [12].

Leidude vähesus ei lubanud esialgses määrangus siiski lõpuni kindel olla. Usaldava kinnituse andis sellele radiosüsinikumeetod. Toona laboratooriumisse toodud selgelt töötlemisjälgedega palgitüki olid arheoloogid saanud järve veealuselt seljandikult ühe-kahe meetri sügavuselt. Metsateadlased tegid kindlaks, et tegu oli männipuust palgiga. Valmistades proovi ette dateerimiseks, kõrvaldati sellelt mehaaniliselt pindmine kiht, mis võis olla mõnevõrra saastunud hilisemast ajast pärinevate süsinikuühenditega. Sealjuures oligi pinnakiht märgatavalt tumedam ja “kivistunud” (mehaaniliselt kõvem puidu üldmassist). Üldse oli puit vee all üllatavalt hästi säilinud.

Radiosüsinikumeetod andis proovi vanuseks 1370 ± 60 aastat, mis kinnitas arheoloogide esialgset hinnangut asula vanuse kohta [7]. Ka hilisemad Tartus ja mujal laboratooriumides tehtud määrangud langesid sellega kokku.

Valgjärve asula kolm asustusjärku. Radiosüsinikumeetodil saadud tulemused kinnitasid, et muistne ehitis Koorküla Valgjärves kuulus tõesti Lõuna-Eesti linnustega samasse perioodi. See oli omapärane kindlustatud asula keset järve, kus leiti varju vaenlase kallaletungi eest. Kuigi talv on meil küllaltki pikk, pakkus järv siiski ligikaudu kolmveerand aastat tõhusat kaitset. Tõenäoliselt ei olnud ehitis ajutine pelgupaik, vaid kuulus ühele Muinas-Eesti kogukonna rikkale ülikule, kes selles oma perega aasta ringi elas.

Järgmised uuringud Valgjärvel tehti Jüri Seliranna eestvõttel alles 1984. aastal, mil ekspeditsioonil osalesid ka allveearheoloogiaklubi Viikar sukeldujad [13]. Tööde käigus leiti muistse veealuse ehitise läänenurgast savinõukildusid, mida sai seostada Võru Tamula järve äärse Roosisaare noorema kiviaja asula hilise kammkeraamikaga. Viimane on dateeritud meie ajaarvamise-eelsesse III aastatuhande teise poolde. Hilisem, meie (Tartu) laboratooriumis radiosüsinikumeetodil tehtud dateering – 4575 ± 40 aastat – kinnitas seda. Jüri Seliranna oletuse järgi oli veetase tollal Valgjärves tunduvalt madalam ning kiviaja asukatele pakkus sobivat peatuspaika järve ulatunud poolsaar, mis arvatavasti hiljem vee alla jäi.

1988. aastal rahvusvahelise ekspeditsiooni käigus leiti kirde poolt varem uuritud alalt hulk seni teadmata vaiu. Puiduproovide dendrokronoloogiline vanus ja kahes laboratooriumis tehtud radiosüsinikudateeringud (2242 ± 60, 2201 ± 30 ja 2210 ± 50 aastat) kinnitasid oletust, et asula oli kasutusel seni arvatust kauem, seega veel ka rauaajal.

Nõnda võib seniste tööde kokkuvõtteks öelda, et Valgjärve asulal on olnud kolm asustusjärku: hiline kammkeraamikaga kiviaeg, eelrooma rauaaeg ja esimese aastatuhande lõpusajand [10].

Mõistagi pole Valgjärve muistse asulaga seotud küsimused veel lahendatud ja uurimistööd lõpetatud. Kuigi selle järve ehitusjäänused on olnud tähelepanu all juba sajandeid, on palju asjaolusid veel selgitamata. Näiteks pole kuni tänini teada, kas muistne asula Valgjärvel paiknes saarel või oli see vee peale rajatud vaiehitis. Samuti ei teata, miks katkes asustus kõigil kolmel ajajärgul, sealjuures pikemaks ajaks. Kas võis tollal juhtuda õnnetus, näiteks tulekahju? Sellele viitavad ka põlemisjäljed järvepõhjas lebavatel palgijäänustel. Või oli hävingu põhjuseks vaenulik kallaletung? Väidetavasti juhtus nõnda Valgjärve viimase asustusperioodiga peaaegu samaaegse Araiði asulaga [1]. (Meie laboratooriumi Araiði asula dateering oli 1060 ± 60 aastat). Üsna tõenäoline, et nii Valgjärve kui ka Araiði asustuse katkemisel mängisid olulist, aga võib olla isegi otsustavat rolli kliimamuutused, mis põhjustasid veetasemete tõusu järvedes [11].

Veealuse asukoha tõttu on Valgjärve unikaalset ning salapärast ehitist kahtlemata väga keeruline uurida. Kunagine Valgjärve-uuringute korüfee Jüri Selirand unistas isegi võimalusest alandada järve veepinda mõne meetri võrra, nagu seda tehti Lätis Araiði järves. Kahtlen aga, kas see on mõistlik meie kauni looduskaitse all oleva Valgjärve puhul.
1. Apals, Janis 1968. Saar Araiði järves. – Horisont 6: 56– 62.

2. Eisen, Matthias Johannes 1882. Esivanemate varandus. Kohalikud Eesti muinasjutud. Tartu.

3. Grewingk, Constantin 1880. Zur Pfahlbautenfrage Liv-, Est- und Kurlands. Sb. GEG: 47–65.

4. Hupel, August Wilhelm 1782. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Riga: 331–332.

5. Jung, Jaan 1898. Muinasaja teadus eestlaste maalt. II. Jurjev: 152–163.

6. Kübar, Harri 1997. Valgamaa looduse pärl – Koorküla. Valgamaalane, nr. 87.

7. Liiva, Arvi; Selirand, Jüri 1967. – Eesti Loodus 18 (4): 238–240.

8. Lõugas, Vello; Selirand, Jüri 1989. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tallinn: 341–343.

9. Kas linn järves? 1920. – Päevaleht, nr. 258, 244.

10. Roio, Maili 2003. Koorküla Valgjärves asuvate ehitusjäänuste retseptsioon. Muinasaja Teadus 13. Arheoloogiga Läänemeremaades. Uurimusi Jüri Seliranna auks. Tallinn-Tartu: 251–263.

11. Saarse, Leili 1987. An outline of water-level changes in small Estonian lakes. Raukas, Anto, Saarse, Leili. (eds.), Palaeohydrology of the temperate zone II. Lakes. Tallinn: 137–146.

12. Selirand, Jüri 1965. Koorküla Valgjärv. Tallinn.

13. Selirand, Jüri 1986. Neue Funde aus dem See Valgjärv. TATÜ, 35, 4: 252–253.

14. Valgjärv. Eesti järved. 1968. Tallinn: 396–398.

 Arvi Liiva „Eesti Loodus“ 2008/4